Öine toanaaber ehk veidi elusloodusest

Täna öösel ühe paiku korraks poolunes külge keerates mõtlesin kohe uuesti edasi magada, kui kõrvu kostis mingi kräkutamine ja seda üsna minu lähendalt. Veidi kõrvu kikitades oli kohe selge, et meie maja geko on end lõpuks mulle toakaaslaseks pressinud. Nädal tagasi nägin teda küll oma magamistoa ukse vahel hängimas, aga viisaka loomana pöördus ta siiski tagasi ja elas senimaani köögis, kus ta õhtuti oma laulu lahti  lõi. Ega mul muidu tema vastu midagi poleks olnudki (meie maja loomad on sellised ca 10 cm pikkused värvitud sisalikukesed), aga eelmisel õhtul kukutas üks isend end pimedasse vannituppa sisenenud Laurile pähe ja sellega ei tahtnud ma keset ööd riskida. Ega nad muidugi ise ka taha inimesele külje alla pugeda, aga mine tea, õnnetusi juhtub, ka geko jalg võib vääratada. Meenutades eelmise pere nippi, keerasin kondi külma peale ja juba õige pea oli gekol lauluisu otsas. Kas ta jäi lihtsalt vait või siiski puges välja, seda ma ei tea, sest tema täpset asukohta mul kindlaks teha ei õnnestunud. Mina magasin igatahes edasi.

Mõningaid loomi oleme oma aias veel kohanud. Nagu ikka, on troopilised tingimused kasvuks soodsad ja kõik on suurem ja uhkem kui see, millega meie harjunud oleme. Võtame alustuseks teod, kes roomavad välja õhtupimeduses, enamasti siis, kui on sadanud vihma. Need on võimsad lihavad olendid, suuremad neist peast sabani tubli 15 cm pikad.

Oleme näinud ka üht maduussi, üleni musta kiitsakat umbes poole meetri pikkust tegelast, kes küll imestushüüatuse peale ehmunult välkkiirelt põõsasse kadus. Netiotsing lubab mul kui madude amatöötmäärajal hinnata, et tegu oli täiesti ohutu ja mürgivaba tegelasega nimega Asia Pipe Snake.

Veel näeme sageli sajajalgseid, kes on enamasti tumepruunid, aga prantslasest naaber teadis rääkida, et samasugune punane (nähtud meie koduvärva juures), pidi olema saare üks ohtlikumaid ja tema ülivalusa hammustuse järel tasub kohe haiglasse pöörduda, et vältida korraliku infektsiooni teket. Tailased ise võtvat neid sama tõsiselt nagu madusid ja just aias toimetades peab nende osas olema ettevaatlik. Sajajalgsed võivad ka tuppa tulla ja sussi sisse pugeda, aga seda ohtu saab lihtsasti ennetada kandes siinseid rahvusjalanõusid varbavahesid. Meie veel lasime lastel neid pruune silitada...Tundusid olevat ohutud loomakesed...

Õhtuti alustava koorilaulu konnad, kes on justkui Pöialliisi muinasjutust välja karanud päris pirakad tegelased.

Ja lõpetuseks siis veel prussakad. Nagu öeldud, elutsevad nad näiteks supermarketis, aga ühte nägin oma suureks ehmatuseks ka meie köögiseinal. Pärast mõningast mediteerimist ja abijõudude kutsumise kaalumist lõin ta laiaks ja 10 minutit hiljem oli ta kadunud ühtlase vaaraosipelgate kuhja alla.  Õnneks rohkem pole ma prussakaid kodus näinud ja olen geko üle rõõmus, sest geko majas hoiab putukad eemal (kahjuks ei kehti see küll sipelgate kohta).