Veel Koh Taol olles käisin taaskord haide lahes snorgeldamas. Olin siinsamas ka 4 aastat tagasi ning siis sai mõnusalt ja kergelt südame all judinaid tundes koos haidega ujutud. Seega üritasin ka sel aastal sama kogemust saada. Seekord olid kõik eeldused suurepärased - nähtavus hea, meri rahulik ja aeg ka hea. Mida aga ei olnud, olid haid. Ujumis vist mingi tunni ja olin juba loobumas ning tegelikult olingi juba võtnud suuna tagasi kaile kui äkki ilmuski ei-tea-kust välja u. kahemeetrine mustatipuline riifihai (blacktip reef shark). Olin muidugi väga rõõmus ja üritasin temaga "sammu pidada" nii kaua kui võimalik. Mingi minutikese sai temaga ringi kruiisitud, siis pani ta plehku. Ja mina naasesin "kodusadamasse".
Ülal mäe otsas asuvas kohvikus imesin cocat ja vaatasin lahte kui ettekandja näitas mulle, et ka u.100 meetri kauguselt on võimalik haisid ujumas näha. Seega, leidke allolevas videos ujuv hai (ilmselt tuleb Youtube's seda vaadata, seal veidi parem resolutsioon...)!
Pidasime siin plaani mõned viimased ööd rannaäärses bungalos veeta, siis oleme kaunimates kohtades ka nendesse sisse piilunud. Ühel taolisel pärastlõunasel jalutuskäigul nägime ühe hüti kõrval kohalikku meest midagi põrnitsemas. Uurisime ka, et millega tegu. Mees näitas näpuga põõsasse, aga me ei suutnud tükk aega aru saada, millele ta viitab. Lõpuks siis märkasime rohelist madu. Kohapeal ei saanud arugi, aga kui ma nüüd piltidelt natuke lähemalt uurin, siis see loom oli vähemalt 2 meetrit pikk, kui ta sabast sirgu tõmmata. Küsisin ka mehelt, et kas on mürgine või et kas on vähemalt väga valus kui hammustab, aga ta oli umbkeelne - andis lihtsalt žestikuleerides mõista, et madu võib hammustada. Igatahes hoidis ta ennast parajas kauguses ja pildus killustikku põõsasse, et madu minema ajada. Tegime taas mõned klõpsud...
Vahepeal juhtus selline lugu, et neljal päeval järjest kargas Jaanikale maja taga pesuga tegelemisel mingi konn kraesse. Küll oli ta end nööril rippuvatesse aluspükstesse peitnud, siis jälle Herta ujumismütsis ja kaks korda ka Pätu mütsis. Ma mainin veelkord, et tegu on kuskil 2m kõrgusel rippuvate riideesemetega.
Ja täna õnnestus mul see tegelane pildile püüda. Ilmselt on tegemist mingi puukonnaga, sest seina peal sitsimine ei olnud mingi probleem ja vähemalt meetri hüppas ta minu silme all.
Leia pildilt konn
Hüppevalmis
Ja viimane lähivõte pesumasinalt
Täiendus. Täna ehk järgmise päeva hommikul oli konn taas platsis, seekord jälle Herta ujumismütsis. Tegin enne ta dšunglisse viskamist paar pilti.
Sel nädalal siis võtsime ka Lauriga päeva vabaks ja läksime sukelduma. Lauri tegi detsembris koos Pirko ja Tuuliga PADI litsentsi ära, minul oli see juba varasemast. Teenusepakkujaid on kohapeal palju, aga läksime Pauliga CSI Samui'st ehk sama tüübiga, kes Laurit koolitas. Kuna mei laega siin on, siis valisime päeva, mil meri oli tõeliselt vaikne ja lainetus olematu. Vees oligi nähtavus 10-20 meetrit. Sukeldusime esmalt Chumpon Pinnacle's, siis sõitsime Koh Tao'le lõunat sööma ning pärast uus sukeldumine Shark Island'il. Kokkuvõttes oli üle keskmise hea sukeldumine - hoolimata sellest, et ühtegi haid ega kilpkonna ega muud haruldasemat sorti elukat ei näinud, oli näha siiski piisavalt. Sebisime kaasa ka kaamera ja all on näha fotod meie reisist. Eks ma siis kommenteerin üht-teist...
Lauri ja mina tagaplaanil, vee all oleme pagana sarnased...
Enamuse kalade eestikeelseid nimetusi ma ei tea, seega ei hakka ka neid siia kirjutama. See on selline hambuline angerjaline, ingl.k eel, eesti k vist moreen.
See kala oli umbes meetrine
Tüüpilised anemokalad, elavad pehme koralli peal, mis on mürgine ja kaitsb seega suuremate kiskjate eest. Kuulsad tänu multikale Nemo
Liblikkalad? Butterfly fish
Mõned kalaparved
Mina pehme koralli kohal
Kõik on OK
Need korallid on minu arust kõige ilusamad, nad on pehmed ja voolavad ja nendes elab palju anemokalu. Ja värvid on fantastilised.
Kui muidu on liblikkalad äiksed, nagu eelmisel pildil näha, siis see on poolemeetrine
Barrakuudaparv
Mina üritan barrakuudade taustal poseerida, aga eriti pole näha...
Nudibranch, ka väga huvitavad elukad. Nagu seened meres, s.t. kui neid on, on vesi järelikult puhas s.t. saastumata
Et aeg lendab ja kojusõiduaeg tiksub lähemale, siis tuleb meil kiirelt läbida kõik need tursimiatraktsioonid, mille tegemiseks seni on tundunud aega veel oh kui palju olevat. Üks neist oli Angthongi rahvusliku merepargi külastus. Tegemist on kaitse all olevate kaljusaarekeste kogumiga, mis on kõik, välja arvatud üks, asustamata. Kui mõnes kohas ahvid välja arvata. Turiste käib neil muidugi ka rohkelt ja võimalik on võtta ka ööbimisega reis. Aga üldiselt oli selle päeva eesmärk siiski Tai kauni looduse nautimine ja see läks hoolimata tavaturistikast tuurist päris hästi korda. Kartsin küll, et kõigi nende ühte kohta suunduvad paatide tagajärjeks on paras laulupidu, aga kuidagi suudavad operaatorid erinevate saarekeste vahel oma aja nii ära jagada, et oli üsnagi rahulik ja privaatne olemine. Ilmselt aitas sellele kaasa ka juba rahunev turismihooaeg. Looduse nautimine tähendas erinevate saarekeste vahel kiirpaadiga seiklemist, snorgeldamist (if you´ve been to Red Sea, you can´t go back ehk nagu ette hoiatatud selle tuuri läbinute puhul: surnud korall ja igavad kalad), kanuuga sõitmist, ilusates puhastes (!) randades ujumist ja niisama rahulikult võrkkiiges lesides leiva luusse laskmist samal ajal miljonidollarivaadet merele nautides. Peamine hitt meie jaoks Mailisega oli muidugi vabadus teha seda kõike ilma mudilaskarjata. Oli ilus ja oli mõnus.
Merele Petcherat Marinaga, soovitame soojalt
Giidiks oli Birma kutt
Otsi paremalt käelt kaljuahvi
Ahv ja neidised
Saared-saared
Ronida sai ka
smaragdroheline soolajärv
Miki kiigel
Teine Miki kiigel, esimene tegi pilti samast poosist
Kiigesaar, kus sõime ka nämmat lõunat
Kas ahvid olid? Olid! Saar saja metsiku ahviga. Kaks neist andsid toiduteemalise kaklusmatši
Lõpus oli veidi laulupidu ka, sest siin saarel saab soovi korral ööbida
