Hailahe haid

Veel Koh Taol olles käisin taaskord haide lahes snorgeldamas. Olin siinsamas ka 4 aastat tagasi ning siis sai mõnusalt ja kergelt südame all judinaid tundes koos haidega ujutud. Seega üritasin ka sel aastal sama kogemust saada. Seekord olid kõik eeldused suurepärased - nähtavus hea, meri rahulik ja aeg ka hea. Mida aga ei olnud, olid haid. Ujumis vist mingi tunni ja olin juba loobumas ning tegelikult olingi juba võtnud suuna tagasi kaile kui äkki ilmuski ei-tea-kust välja u. kahemeetrine mustatipuline riifihai (blacktip reef shark). Olin muidugi väga rõõmus ja üritasin temaga "sammu pidada" nii kaua kui võimalik. Mingi minutikese sai temaga ringi kruiisitud, siis pani ta plehku. Ja mina naasesin "kodusadamasse".

Ülal mäe otsas asuvas kohvikus imesin cocat ja vaatasin lahte kui ettekandja näitas mulle, et ka u.100 meetri kauguselt on võimalik haisid ujumas näha. Seega, leidke allolevas videos ujuv hai (ilmselt tuleb Youtube's seda vaadata, seal veidi parem resolutsioon...)!

Siin on abiks väike ekraanipilt...

Pärnu mudaravila

Väikse vaevaga sai siin Koh Tao rannapilte muditud ja kas nad ei näe välja nagu sajandialguse Pärnu postkaardid?

No kas pole ilus pere?

 

Hoolitsev õde

Puhkav patsient

Minu kaunis kaasa

 

 

Vabaõhu snorgeldus ehk kui tänamatud võivad lapsed olla

Oleme nüüd siis nädalakese Koh Taol ehk kilpkonnasaarel olnud ja mina olen peaaegu igas rannas snorgeldamas käinud ja Jaanika on ka hetkel päevasel tripil ümber saare, et parimates kohtades avamerel snorgeldada. Eks tema reportaaž tuleb võib-olla siis hiljem. Aga eile hommikul viisime ka lapsed ühte väha eraldatud lahesoppi, kus kalad on ise juba nii uudishimulikud, et ujuvad kohale niipea kui jalgupidi vette ronid. Kogu hommik oli laste mõistes katastroof, kuna öösel magati ilmselt liiga vähe ja hommikul oli suur jonnituju. No olgu, elab üle. Kohale sai ka nii, et peale motikasõitu pidi umbes 300 m mäest alla ja üles ja alla kõndima. Siis selgus, et rand on privaatne, ehk enne kella 15.00 tuleb rannasolemise eest maksta 400 bahti (olin seal ühel õhtul käinud, aga siis raha ei küsitud). No kuna sai juba sihuke vaev nähtud, siis maksimegi selle 10 eurot ära. Ning lõpuks kohal olles oli Herta tuju endiselt nii kehv, et vette ta ei läinudki, sest ta "kartis kalu"?! Meie tubli ujuja, kes mulle iga päev basseinis näitab, kuidas vee alla ujutakse ja veealust maailma avastatakse, lihtsalt keeldus vete minemast!! Pätu oli julgem, aga kahjuks ei suuda suud kinni hoida ja seetõttu ei saa ta ka vee all ring uudistada. Tema tegi vabaõhu snorgeldust, s.t. vaatas kalu vee peal...

Kokkuvõttes sai jälle tõestatud fakt, et laste pärast ei tasu küll kunagi eriliselt pingutama, nende pärast võinuks vabalt hotelli basseinis sulistada ja kuivanud leherisust ämbris suppi keeta. Läbi ussi m***i kuhugi superranda sõita ja läbi dšungli ronida ning üle kalju turnida selleks, et laste jonni ja hala kuulata? No tänan, ei!

Üleval vasakus nurgas on näha emmet snorkimas

Läksime puhkusele!

Nüüd, kus Mailis-Lauri ja Kerli-Rain oma peredega on erinevatel perekondlikel ja enesetäienduslikel eesmärkidel pidanud veel talvisesse Eestisse tagasi minema, on meil jäänud veel paar nädalat Tai üha kuumemaks muutuva päikese all peesitada. Ja kui seni elasime siiski üsna tavapärast elu, kuhu kuulus Eestiga võrreldes vaid rohkem päikest, mere- ja basseinivett (ja vähem töölkäimist), siis paar viimast nädalat otsustasime veeta puhkusel Samuist veel väiksemal Koh Tao saarel (kilpkonnasaar, kunagi siinkandis ohtralt leidunud kilpkonnade tõttu, kes nüüd turistide pärast on pidanud vaiksemaid kante elukohaks otsima). Päris oma kodu meil siin pole, oleme turistid hotellis.

Koh Tao on tegelikult sukeldujate saar, dive shop´e on siin iga paari meetri järel. Aga ta on ka muidu noorte, hipilike ja muretute mängumaa. Siiski kohtab ka lastega peresid. Palju on Põhja-Euroopast pärit rahvast: rootslasi, hollandlasi, taanlasi, belglasi, soomlasi jne ja ühel vaiksel väiksel rannal õnnestus meil esimest korda Tais veedetud aja jooksul ka ühe Eesti pere otsa joosta. Samuil seevastu oli kordades rohkem venelasi (siin olen 3 päeva jooksul kohanud vaid üht paarikest) ja sellist töölisklassi kesk-eurooplast, kelle poolt keha katvad tätoveeringud ja selga päevitatud maika annavad tunnistust, et tegu pole kõige kirkamate kriitidega. Taol on seevastu palju mõnusalt boheemlaslikke ja loomingulisi tüüpe (palju väiksemate tätokatega :)). Õhustik ja olemine on täiesti teised ja seda ka saare enda mõttes. Kui Samui reklaamib end paradiisisaarena, siis Tao on sellele mõistele siiski sammuvõrra lähemal. Õhustik on siin väga muretu ja chill ning on tavaline, et peamiseks riietusesemeks on päev läbi bikiinid (kui, siis vaid sarong peale seotud) ja ujumispüksid ning paljud käivad ka küla vahel paljajalu. Ja mis veel, ilmselt jällegi Euroopa mõjutusel mõeldakse siin palju enam sellele, et paradiisist midagi peale turistidevoogu ka alles jääks. Üritatakse kaitsta nii mereelu kui hoida saare puhtust korraldades koristustalguid ning sorteerides prügi. Samuil oli raske leida avalikke prügikaste, siin saab isegi prügi sorteerida ja aegajalt jooksed otsa mõnele üleskutsele elada vähemsaastavat elu.Teisalt käib ka siin vilgas ehitustegevus ja võib arvata, et see tähendab üha enam turiste.

Meie elame kõige popima ja pikima liivaranna ääres Sairee külas. See on mõnusa fiilinguga koht, kus palju väiksema liikluse ja rannapromenaadi tõttu on ka lastega hea jalutada ja kus on palju toredaid kohvikuid ja muid söögikohti ning õhtul võrreldes koduse Fisherman Village´iga oluliselt elavam pubielu.  Huvitaval kombel saab siin palju paremas valikus ja suuremat maitseelamust pakkuvamat Euroopa kööki kui Samuil see igapäevaselt kättesaadav oli. Seda ilmselgelt siin elavate eurooplaste niiditõmbamise tõttu.  Näiteks sõime sakslanna hallatavas kohas nimega Taste of Home fantastilist kodust guljašši, kartulisalatit tõesti maitsvate vorstikestega ning kebabi-köftet. Rannas on väga popid sellised söögikohad, kus suurel lahtisel terrassil on madalad lauakesed, mille ümber kolmnurksed Tai lebotamispadjad (huvitaval kombel Samuil neid niiväga polnud). Ideaalsed kohad lastega einestamiseks ja päikeseloojangu jälgimiseks (samal ajal, kui lapsed mööda restot üksteist taga ajavad ja üle maja häälekad on).

Džungliveerel elanuna ja igale poole vaid autoga liikununa on suureks plussiks seegi, et kõik on käe-jala juures ja igale poole saab minna jala. Kaheks päevaks võtsime siiski ka rolleri, et mõnda kaugemat randa avastada, aga kuna Tao on väga mägine, siis päris igale poole sellega ei saa. Ilmselt peame lahtede vahel seiklemiseks kasutama poppi veetaksot, milleks on Tai pikasabalised paadid, kuhu mingi veider lipp-lipi ja lapp-lapi peal mootor on külge poogitud. 

Kui algul oli mõte olla siin kuni nädalake ning siis ka Samui ja Tao vahele jääval Koh Phanganil aega veeta, siis praeguseks on meil siin niigi hea ja kuhugi enam enne kojusõitu seigelda ei viitsi.
Kui miski meile väljakutseid pakub, siis hetkel on see ühes hotellitoas öökulli ja lõokese pidamine, seetõttu oleme ilmselt ehk keskmisest veidi väsinumad vahel, aga siis ongi hea siestat pidada, sest üllatavalt kuumaks on ilm end kerinud. Õhus on tunda, et varsti saabub aasta palavaim aeg, aprill-mai. Nüüd on küll nii, et seni kui päike väljas, armu ei anta. Ka õhtune loojangueelne neljast-kuueni mõnus soe aga mitte palav aeg on läinud mis läinud ja higi voolab, kuni päike kukub.

küpsepart mango-tšillisalsaga ja vana hea praetud riis kanaga

Blue Wind Sairee rannas. Siia maandume juba hommikul, vahepeal üks smuuti, siis lõunasöök,  seejärel 3 minutit kõndi ja koju tuttu.

Sairee rand ja veetaksod

Veel sama teise nurga alt

Blue Wind veidi kaugemalt

Kõik, mis kilpkonnadest saarel järele on jäänud

Nüüd Miki läeb Piritalt merele

Et aeg lendab ja kojusõiduaeg tiksub lähemale, siis tuleb meil kiirelt läbida kõik need tursimiatraktsioonid, mille tegemiseks seni on tundunud aega veel oh kui palju olevat. Üks neist oli Angthongi rahvusliku merepargi külastus. Tegemist on kaitse all olevate kaljusaarekeste kogumiga, mis on kõik, välja arvatud üks, asustamata. Kui mõnes kohas ahvid välja arvata. Turiste käib neil muidugi ka rohkelt ja võimalik on võtta ka ööbimisega reis. Aga üldiselt oli selle päeva eesmärk siiski Tai kauni looduse nautimine ja see läks hoolimata tavaturistikast tuurist päris hästi korda. Kartsin küll, et kõigi nende ühte kohta suunduvad paatide tagajärjeks on paras laulupidu, aga kuidagi suudavad operaatorid erinevate saarekeste vahel oma aja nii ära jagada, et oli üsnagi rahulik ja privaatne olemine. Ilmselt aitas sellele kaasa ka juba rahunev turismihooaeg. Looduse nautimine tähendas erinevate saarekeste vahel kiirpaadiga seiklemist, snorgeldamist (if you´ve been to Red Sea, you can´t go back ehk nagu ette hoiatatud selle tuuri läbinute puhul: surnud korall ja igavad kalad), kanuuga sõitmist, ilusates puhastes (!) randades ujumist ja niisama rahulikult võrkkiiges lesides leiva luusse laskmist samal ajal miljonidollarivaadet merele nautides. Peamine hitt meie jaoks Mailisega oli muidugi vabadus teha seda kõike ilma mudilaskarjata. Oli ilus ja oli mõnus.

Merele Petcherat Marinaga, soovitame soojalt

Giidiks oli Birma kutt

Otsi paremalt käelt kaljuahvi

Ahv ja neidised

Saared-saared

Ronida sai ka

smaragdroheline soolajärv

Miki kiigel

Teine Miki kiigel, esimene tegi pilti samast poosist

Kiigesaar, kus sõime ka nämmat lõunat

Kas ahvid olid? Olid! Saar saja metsiku ahviga. Kaks neist andsid toiduteemalise kaklusmatši

Lõpus oli veidi laulupidu ka, sest siin saarel saab soovi korral ööbida

Sama ranna teine ots oli inimtühi

Herta vettehüpped

Väike ülevaade Herta progressist basseinis. Tüdruk julgeb ise sisse hüpata (kuigi videos hoiab mul käest kinni, aga nii on veelgi turvalisem!) ja ei karda ka pead vee alla panna. Nautige!

Kokkukolimine

Tänasest alates elame Lauri perega koos. Saab näha, kuidas see nali välja kukub. Õnneks on ka veebruar lühike kuu, nii et võib-olla veame isegi välja. Ja Herta ja Robin ei kakle ka kogu aeg, mõnikord saavad nad väga kenasti läbi. All pildiriba Chawengi rannast, kus lapsed lustisid...

Maalt linna

Pühapäeval pühkisime oma koduküla tolmu jalgelt ja tulime suurlinna võlusid vaatama. Singapuri. Et Hiiumaa suuruna linnriik, kus elab peaaegu 4 korda rohkem inimesi kui Eestis. Ühistransport, kõnniteed s.t. võimalus kulgeda ühest punktist teise ilma auto või rollerita, mänguväljakud, kvaliteetset kraami müüvad kauplused, puhtus ja kord, fikseeritud hinnad, igas avalikus tualetis väike kraanikauss lastele, väga palju inimesi, ingliskeelne keskkond, miljon asja teha. Oi kui mõnus ühesõnaga. Ma olen ikka linnaloom ja liiga noor, et maal elada. Seal võib mõneks ajaks puhata küll, aga sumin ja sagin on head. Singapuris võib isegi suures kortermajas elada, sest õue peal on ikka bassein, grillnurk, jõusaal (võib juhtuda, et saunaga), tenniseväljak ja laste mänguväljak. Igav ei hakka, suhelda saab.

Ja Singapur tundub esmapilgul põnev ja kontrastne, ida ja lääs, uus ja vana, arhailine ja hi-tec, pilusilmsed, hindud ja valged. Ühest küljest nunnu madalarhitektuuriga Hiinalinn ja Little India, teisalt pilvelõhkujaid täis finantskeskus. Palju rohelust, teisalt tehisrannaga mängumaailm Sentosa saarel. Siin saab kõike, isegi suusatada vist.

Mis siis seni tehtud ja nähtud:
Hiinalinn, kus hetkel enne 23. jaanuaril algavat Hiina draakoni aastat on eriline elu ja melu. Kõik need sajad putkad, mis müüvad Hiina laternaid, draakoneid ja muud tulipunast draakoniaastanänni. Samas seisab keset Hiina toidu putkasid rahumeeli populaarne Wuerterlstand, kus saksa onkel juba aastaid müüb imemaitsvaid grillvorste ning rukkileiba. Haarasime pätsi kaenlasse. Maitsesime vorste ja mõmisesime mõnust. Et siis Hiina toidutänaval, kus putka on putka järel ja lauad otse tänaval, wontonisuppi ja küpsetatud parti proovida. Odav siin tegelikult pole või oleme Tais ära hellitatud. Ca 3 eurot portsu eest tundus äkki palju. Ja see on veel ok, mõnes harilikus toidukohas maksab tiba väiksem ports vähemalt kaks korda enam.

Koolilõuna KFC-s

Hiinalinn, kus tänavakaubandus oli uusaasta saabumise eel hüppeliselt laienenud ja müüdi palju  peokaunistusi ja muud nänni

Justkui päris...

Selliste laternate ja draakonitega kaunistatakse kodusid ja ühiskondlikke asutusi seest ja väljast

Üks hindu tempel keset hiinalinna

Buddha hamba muuseum-tempel, 7-l korrusel...

Rõõmus turist

Aastavahetuse ootuses

Hiinalinna toidutänav - palju putkasid ja nende kõrval lihtsad lauad-toolid

Eesti rahvuslik toolitants

Sentosa saar, kuhu viib metroo + üherööpmeline rongike. Me oma kodust matkasime sinna siiski tunnikese. See on suurlinna miinus muidugi, et hoolimata väga moodsast, tõhusast ja ülipuhtast MRT-st (mass rapid transportation) ehk rongist, mis sõidab nii maa all kui peal, võtab ühest kohast teise kulgemine päris palju aega. Aga saar ise on huvitav, seal võiks käia igal nädalavahetusel ja niimoodi kuude kaupa ning ikka oleks võimalik uusi asju ja atraktsioone avastada. On kaks rannariba, kuhu on veetud imeilusat peent ja pehmet valget liiva ning kus kasvavad kenad palmid. Aga silmapiiril paistavad tankerid ja ujumishimu meil ei tekkinud ning ega näinud me ka kedagi, kel oleks tekkinud. See-eest jagub muid vaatamisväärsusi. Saarel asuvad hotellid, spad, toidukohad, veekeskused, basseinid, paviljonid kõikvõimalike ürituste korraldamiseks, lennutunnel, akvaarium jne. Kuna kohalejõudmine võttis oodatust kauem, siis lapsi arvestades jõudsime vaadata üle ühe ranna ning külastada akvaariumi, kus meie suureks pettumuseks oli 83 m pikkune veetunnel kinni ning delfiinide etteasteni liiga palju aega. Aga lapsed said oma kaifi kätte juba ühes basseinis, kus oli lubatud kalu katsuda ja silitada ning teises, kus sai raisid toita. Viimased olid väga näljased ja elevusest laksasid sellise laine üles, et sealsamas kõõluv Herta oli hetkega tilkuvmärg. Pidime talle suveniiripoest uue kostüümi ostma, et ta jääkülmaks konditud ruumis ära ei külmuks. Delfiine vaatasime niisama basseinis ujumas, ilma trikkideta, ja saime teada, et mida roosam delfiin, seda vanema isendiga on tegu. Ja Jaapani hiidkrabide juurest oli ka raske lapsi ära saada. Selliseid elukaid polnud isegi näinud. Ka minu vanad lemmikud leafy ja weedy (seadragons) olid kohal.

Sentosa kunstrand

Saare ühistransporti ehk lahtist väikerongi ootamas

Tankerite allee 

Iseenest on rand väga kena ja oleks eeskujuks nii mõnelegi Tai rannale oma puhtuse ja organiseerituse poolest

Singapuri Underwater World - spetsiaalselt katsumiseks mõeldud kaladega bassein

Neid elukaid (sinitäpiline rai ja bambushai) saidki lapsed katsuda

Rai naeratus

Jaapani hiigelkrabi täies suuruses, Pätu mõõtkavaks kõrval. Kolm elavat isendit oli ka klaasi taga.

Ootavad veel Little India ja Arab World, finantskeskus koos maailma kõrgeima vaaterattaga ning ilmselt ka Singapuri loomaaed. Liiga pingelist plaani laste tõttu teha ei saa, kuigi ette oleks siin võtta ikka väga palju rohkem. Kuna singapurlaste põhilisteks hobideks on söömine ja shoppamine, siis ka nendega tahaks kultuuritavadega ühtesulandumise soovist veel tegeleda.

Ja veel, siisetest rahvusgruppidest hiinlastest, hindudest, malaidest ja valgetest just hiina naised on väga ilusad. Ei mingeid õunu ja pirne, mis ju polegi lõunamaised puuviljad. Ilusad saledad, vormis, haprad, hästi riides. Eks nende toitumistavad ei lase ka naljalt rasva minna. Mitte et siin igasugu rasvakäkke ja magusat vähe müügil on, seda mitte. Aga kui eurooplanna päevaseks kalorinormiks on 2000 kalorit, siis siin lugesin (seoses hoiatustega uues aasta pidustustega kaasneva ülesöömise eest), et 1600 kalorist piisab.