Nüüd, kus Mailis-Lauri ja Kerli-Rain oma peredega on erinevatel perekondlikel ja enesetäienduslikel eesmärkidel pidanud veel talvisesse Eestisse tagasi minema, on meil jäänud veel paar nädalat Tai üha kuumemaks muutuva päikese all peesitada. Ja kui seni elasime siiski üsna tavapärast elu, kuhu kuulus Eestiga võrreldes vaid rohkem päikest, mere- ja basseinivett (ja vähem töölkäimist), siis paar viimast nädalat otsustasime veeta puhkusel Samuist veel väiksemal Koh Tao saarel (kilpkonnasaar, kunagi siinkandis ohtralt leidunud kilpkonnade tõttu, kes nüüd turistide pärast on pidanud vaiksemaid kante elukohaks otsima). Päris oma kodu meil siin pole, oleme turistid hotellis.
Koh Tao on tegelikult sukeldujate saar, dive shop´e on siin iga paari meetri järel. Aga ta on ka muidu noorte, hipilike ja muretute mängumaa. Siiski kohtab ka lastega peresid. Palju on Põhja-Euroopast pärit rahvast: rootslasi, hollandlasi, taanlasi, belglasi, soomlasi jne ja ühel vaiksel väiksel rannal õnnestus meil esimest korda Tais veedetud aja jooksul ka ühe Eesti pere otsa joosta. Samuil seevastu oli kordades rohkem venelasi (siin olen 3 päeva jooksul kohanud vaid üht paarikest) ja sellist töölisklassi kesk-eurooplast, kelle poolt keha katvad tätoveeringud ja selga päevitatud maika annavad tunnistust, et tegu pole kõige kirkamate kriitidega. Taol on seevastu palju mõnusalt boheemlaslikke ja loomingulisi tüüpe (palju väiksemate tätokatega :)). Õhustik ja olemine on täiesti teised ja seda ka saare enda mõttes. Kui Samui reklaamib end paradiisisaarena, siis Tao on sellele mõistele siiski sammuvõrra lähemal. Õhustik on siin väga muretu ja chill ning on tavaline, et peamiseks riietusesemeks on päev läbi bikiinid (kui, siis vaid sarong peale seotud) ja ujumispüksid ning paljud käivad ka küla vahel paljajalu. Ja mis veel, ilmselt jällegi Euroopa mõjutusel mõeldakse siin palju enam sellele, et paradiisist midagi peale turistidevoogu ka alles jääks. Üritatakse kaitsta nii mereelu kui hoida saare puhtust korraldades koristustalguid ning sorteerides prügi. Samuil oli raske leida avalikke prügikaste, siin saab isegi prügi sorteerida ja aegajalt jooksed otsa mõnele üleskutsele elada vähemsaastavat elu.Teisalt käib ka siin vilgas ehitustegevus ja võib arvata, et see tähendab üha enam turiste.
Meie elame kõige popima ja pikima liivaranna ääres Sairee külas. See on mõnusa fiilinguga koht, kus palju väiksema liikluse ja rannapromenaadi tõttu on ka lastega hea jalutada ja kus on palju toredaid kohvikuid ja muid söögikohti ning õhtul võrreldes koduse Fisherman Village´iga oluliselt elavam pubielu. Huvitaval kombel saab siin palju paremas valikus ja suuremat maitseelamust pakkuvamat Euroopa kööki kui Samuil see igapäevaselt kättesaadav oli. Seda ilmselgelt siin elavate eurooplaste niiditõmbamise tõttu. Näiteks sõime sakslanna hallatavas kohas nimega Taste of Home fantastilist kodust guljašši, kartulisalatit tõesti maitsvate vorstikestega ning kebabi-köftet. Rannas on väga popid sellised söögikohad, kus suurel lahtisel terrassil on madalad lauakesed, mille ümber kolmnurksed Tai lebotamispadjad (huvitaval kombel Samuil neid niiväga polnud). Ideaalsed kohad lastega einestamiseks ja päikeseloojangu jälgimiseks (samal ajal, kui lapsed mööda restot üksteist taga ajavad ja üle maja häälekad on).
Džungliveerel elanuna ja igale poole vaid autoga liikununa on suureks plussiks seegi, et kõik on käe-jala juures ja igale poole saab minna jala. Kaheks päevaks võtsime siiski ka rolleri, et mõnda kaugemat randa avastada, aga kuna Tao on väga mägine, siis päris igale poole sellega ei saa. Ilmselt peame lahtede vahel seiklemiseks kasutama poppi veetaksot, milleks on Tai pikasabalised paadid, kuhu mingi veider lipp-lipi ja lapp-lapi peal mootor on külge poogitud.
Kui algul oli mõte olla siin kuni nädalake ning siis ka Samui ja Tao vahele jääval Koh Phanganil aega veeta, siis praeguseks on meil siin niigi hea ja kuhugi enam enne kojusõitu seigelda ei viitsi.
Kui miski meile väljakutseid pakub, siis hetkel on see ühes hotellitoas öökulli ja lõokese pidamine, seetõttu oleme ilmselt ehk keskmisest veidi väsinumad vahel, aga siis ongi hea siestat pidada, sest üllatavalt kuumaks on ilm end kerinud. Õhus on tunda, et varsti saabub aasta palavaim aeg, aprill-mai. Nüüd on küll nii, et seni kui päike väljas, armu ei anta. Ka õhtune loojangueelne neljast-kuueni mõnus soe aga mitte palav aeg on läinud mis läinud ja higi voolab, kuni päike kukub.
 |
| küpsepart mango-tšillisalsaga ja vana hea praetud riis kanaga |
 |
| Blue Wind Sairee rannas. Siia maandume juba hommikul, vahepeal üks smuuti, siis lõunasöök, seejärel 3 minutit kõndi ja koju tuttu. |
 |
| Sairee rand ja veetaksod |
 |
| Veel sama teise nurga alt |
 |
| Blue Wind veidi kaugemalt |
 |
| Kõik, mis kilpkonnadest saarel järele on jäänud |
