Meie kodu Singapuris

Natuke siis infot ka selle kohta, kus me siin elame - nimelt oleme külas minu vanal koolivennal Toomasel, kes elab siin koos naise Katrini ja 5.a poja Karliga. Tom ja Kati on doktorikraadiga bioloogid ning teevad mõlemad erialast tööd bio-tech ning bio-meditsiini vallas ja seega läheb neil hästi. Karl käib lasteaias ja räägib juba hiina keelt. Või saab aru. Ei osanud järele kontrollida. Ja muidu on ta ka väga tubli ja heasüdamlik poiss . Hertaga sujus mäng suurepäraselt.

Oleme neil kostil, aga tegelikult oleme siin hetkel lausa üksi, sest ka nemad sõitsid enne Hiina uusaastapidustusi puhkama Taisse Phuket'i. Nii et põhimõtteliselt oleks saanud ka kodudevahetust teha... Siiski olime koos 3 esimest päeva (tegelikult õhtut, sest nad ju käivad tööl) ja need olid sisukad päevad, sest saime teada nii mõndagi. Ikkagi kohalikud elanikud... Aga jah, 23.jaanuar on sel aastal hiina kalendri järgi aastavahetus ning melu ning ostumöll selline nagu meil 30-31 detsembril. Meie lendamegi ära just 22 jaanuari ehk vana-aasta õhtul.

Elame üsna suures korterelamus, mille siseõues on bassein, klubi jõusaalisaunade, raamatukogu ja telekatoaga, mänguväljak ning tenniseväljakud. Majade ääres sulistavad kalad ja ala on turvatud. Igati luks elu siin välja arvatud see, et siin on üsna kallis. Söök on kallis, sest põllumajandus ju puudub ja kõik veetakse kusagilt kaugelt sisse (peamiselt Austraaliast, Jaapanist, Uus-Meremaalt, Malaisiast, Taist). Poodlemine pole nüüd ka just odav, aga voib olla kõik veel hoiavad rihma pingul ja õige ale algab alles peale draakoniaasta saabumist. Ja noh, sa võid ju 10 000 kroonise Gucci-Mucci koti 80% alla hinnata, aga ma ei ostaks seda isegi 2000kr eest...(ja seda räägib siiski Aivo). Tegelikult on kuulus poodlemiskuu Singapuris hoopis juuni, kui kõikjal on megaaled ja selle nimel sõidetakse siia shoppama nii lähedalt kui kaugelt.

Kodu asub city'st umbes 8-10 metroopeatuse kaugusel, mida on ka päris palju, sest kõik need käigud kuhugi võtavad (lastega veel eriti) hiiglama aja. Samas on infrastruktuur hea ja mõnus, rahvast on nii palju, et ka meie metroopeatuse kaubanduskeskus on suurem kui Viru Keskus.

Vot sellised hiina karbid meil siin ongi. Laksutavad näljast lõugu, kui kuulevad, et keegi mööda jalutab

Bassein, taga paistab lastebassu ja vasakul on ka mullivann

Vot sellised aplad õgardid. Nagu laulupidu...

Nonäed, grillmaja unustasin enne täitsa ära...

Pätu jookseb kohalike kimbutajate eest. Pätu on üldse siin nagu staar, paljud paluvad luba temaga koos pilti teha...

Klubimaja raamatukogu, telerinurga, jõusaali ja saunaga; hetkel uusaasta puhul peoehteis

Filipiinlastest lastehoidjad oma varandusega

Hiina pusle mänguväljakul

Planetaarium

Pätu on jälle kellegi konksu otsa saanud

Maalt linna

Pühapäeval pühkisime oma koduküla tolmu jalgelt ja tulime suurlinna võlusid vaatama. Singapuri. Et Hiiumaa suuruna linnriik, kus elab peaaegu 4 korda rohkem inimesi kui Eestis. Ühistransport, kõnniteed s.t. võimalus kulgeda ühest punktist teise ilma auto või rollerita, mänguväljakud, kvaliteetset kraami müüvad kauplused, puhtus ja kord, fikseeritud hinnad, igas avalikus tualetis väike kraanikauss lastele, väga palju inimesi, ingliskeelne keskkond, miljon asja teha. Oi kui mõnus ühesõnaga. Ma olen ikka linnaloom ja liiga noor, et maal elada. Seal võib mõneks ajaks puhata küll, aga sumin ja sagin on head. Singapuris võib isegi suures kortermajas elada, sest õue peal on ikka bassein, grillnurk, jõusaal (võib juhtuda, et saunaga), tenniseväljak ja laste mänguväljak. Igav ei hakka, suhelda saab.

Ja Singapur tundub esmapilgul põnev ja kontrastne, ida ja lääs, uus ja vana, arhailine ja hi-tec, pilusilmsed, hindud ja valged. Ühest küljest nunnu madalarhitektuuriga Hiinalinn ja Little India, teisalt pilvelõhkujaid täis finantskeskus. Palju rohelust, teisalt tehisrannaga mängumaailm Sentosa saarel. Siin saab kõike, isegi suusatada vist.

Mis siis seni tehtud ja nähtud:
Hiinalinn, kus hetkel enne 23. jaanuaril algavat Hiina draakoni aastat on eriline elu ja melu. Kõik need sajad putkad, mis müüvad Hiina laternaid, draakoneid ja muud tulipunast draakoniaastanänni. Samas seisab keset Hiina toidu putkasid rahumeeli populaarne Wuerterlstand, kus saksa onkel juba aastaid müüb imemaitsvaid grillvorste ning rukkileiba. Haarasime pätsi kaenlasse. Maitsesime vorste ja mõmisesime mõnust. Et siis Hiina toidutänaval, kus putka on putka järel ja lauad otse tänaval, wontonisuppi ja küpsetatud parti proovida. Odav siin tegelikult pole või oleme Tais ära hellitatud. Ca 3 eurot portsu eest tundus äkki palju. Ja see on veel ok, mõnes harilikus toidukohas maksab tiba väiksem ports vähemalt kaks korda enam.

Koolilõuna KFC-s

Hiinalinn, kus tänavakaubandus oli uusaasta saabumise eel hüppeliselt laienenud ja müüdi palju  peokaunistusi ja muud nänni

Justkui päris...

Selliste laternate ja draakonitega kaunistatakse kodusid ja ühiskondlikke asutusi seest ja väljast

Üks hindu tempel keset hiinalinna

Buddha hamba muuseum-tempel, 7-l korrusel...

Rõõmus turist

Aastavahetuse ootuses

Hiinalinna toidutänav - palju putkasid ja nende kõrval lihtsad lauad-toolid

Eesti rahvuslik toolitants

Sentosa saar, kuhu viib metroo + üherööpmeline rongike. Me oma kodust matkasime sinna siiski tunnikese. See on suurlinna miinus muidugi, et hoolimata väga moodsast, tõhusast ja ülipuhtast MRT-st (mass rapid transportation) ehk rongist, mis sõidab nii maa all kui peal, võtab ühest kohast teise kulgemine päris palju aega. Aga saar ise on huvitav, seal võiks käia igal nädalavahetusel ja niimoodi kuude kaupa ning ikka oleks võimalik uusi asju ja atraktsioone avastada. On kaks rannariba, kuhu on veetud imeilusat peent ja pehmet valget liiva ning kus kasvavad kenad palmid. Aga silmapiiril paistavad tankerid ja ujumishimu meil ei tekkinud ning ega näinud me ka kedagi, kel oleks tekkinud. See-eest jagub muid vaatamisväärsusi. Saarel asuvad hotellid, spad, toidukohad, veekeskused, basseinid, paviljonid kõikvõimalike ürituste korraldamiseks, lennutunnel, akvaarium jne. Kuna kohalejõudmine võttis oodatust kauem, siis lapsi arvestades jõudsime vaadata üle ühe ranna ning külastada akvaariumi, kus meie suureks pettumuseks oli 83 m pikkune veetunnel kinni ning delfiinide etteasteni liiga palju aega. Aga lapsed said oma kaifi kätte juba ühes basseinis, kus oli lubatud kalu katsuda ja silitada ning teises, kus sai raisid toita. Viimased olid väga näljased ja elevusest laksasid sellise laine üles, et sealsamas kõõluv Herta oli hetkega tilkuvmärg. Pidime talle suveniiripoest uue kostüümi ostma, et ta jääkülmaks konditud ruumis ära ei külmuks. Delfiine vaatasime niisama basseinis ujumas, ilma trikkideta, ja saime teada, et mida roosam delfiin, seda vanema isendiga on tegu. Ja Jaapani hiidkrabide juurest oli ka raske lapsi ära saada. Selliseid elukaid polnud isegi näinud. Ka minu vanad lemmikud leafy ja weedy (seadragons) olid kohal.

Sentosa kunstrand

Saare ühistransporti ehk lahtist väikerongi ootamas

Tankerite allee 

Iseenest on rand väga kena ja oleks eeskujuks nii mõnelegi Tai rannale oma puhtuse ja organiseerituse poolest

Singapuri Underwater World - spetsiaalselt katsumiseks mõeldud kaladega bassein

Neid elukaid (sinitäpiline rai ja bambushai) saidki lapsed katsuda

Rai naeratus

Jaapani hiigelkrabi täies suuruses, Pätu mõõtkavaks kõrval. Kolm elavat isendit oli ka klaasi taga.

Ootavad veel Little India ja Arab World, finantskeskus koos maailma kõrgeima vaaterattaga ning ilmselt ka Singapuri loomaaed. Liiga pingelist plaani laste tõttu teha ei saa, kuigi ette oleks siin võtta ikka väga palju rohkem. Kuna singapurlaste põhilisteks hobideks on söömine ja shoppamine, siis ka nendega tahaks kultuuritavadega ühtesulandumise soovist veel tegeleda.

Ja veel, siisetest rahvusgruppidest hiinlastest, hindudest, malaidest ja valgetest just hiina naised on väga ilusad. Ei mingeid õunu ja pirne, mis ju polegi lõunamaised puuviljad. Ilusad saledad, vormis, haprad, hästi riides. Eks nende toitumistavad ei lase ka naljalt rasva minna. Mitte et siin igasugu rasvakäkke ja magusat vähe müügil on, seda mitte. Aga kui eurooplanna päevaseks kalorinormiks on 2000 kalorit, siis siin lugesin (seoses hoiatustega uues aasta pidustustega kaasneva ülesöömise eest), et 1600 kalorist piisab.

Banaanipuu

Meil kasvab müüri taga banaanipuu. Siia kolides oli vaid suur punane õis/vili rippumas, aga pärast esimese kuu möödumist avastasime ka esimesed banaanipojad. Ja praegu on juba teine õis tekkinud! Varsti elame ainult banaanidest ja raha ei kulu enam üldse!!!

Siin on näha lapsed ja banaan elusuuruses. Ja selline valatud betoon ongi siin mäel tavaline tee. Asfalt on kallis, seega on lihtsam ja odavam tee väikeste juppide kaupa betoonist valada. Jama on siis, kui tulvavesi või tugevam vihm pinnase tee alt või lausa tee enda ära viib.

Siin kõik lapsed koos kohaliku koera Dam'iga. Pätu läheb endiselt etsu täis kui koera või kassi näeb.

Ja Lulu Pattayast kirjutab ka banaanipuust. Miks ta just selline on nagu ta on.

Elevandid ja ahvid

Ühel päeval käisid Aivo ja Mailis pere suuremate lastega elevante kaemas. Elevandid, nagu ka krokodillid, ahvid, maod ja muud elusolendid on siin ju Euroopast pärit turistile väga eksootilised, seega on kõikvõimalikke Elephant Trekking'uid, Cobra Show'sid ja Monkey Theatre'id saar täis. Kuna üks taoline elevandisafari pakkuja asub meist ~1km kaugusel, otsustasime suuremate lastega seda asja oma silmaga vaadata.

Kohale sõitsime taksoga. Siin tähendab ühistransport kas lahtisest pick-up'ist ehitatud "bussi" või taksot. Oma teeotsal nägime mitut taolist inimesi täis pikkappi meist mööda sõitmas ja kuna kell oligi umbes 4 õhtul ,siis ei viitsinud seal ka igavesti oma šanssi oodata ja võtsime takso. Taksod on siin sellised, et niipea kui kusagil tee ääres valget inimest näha on, antakse enda liginemisest teada väikse signaalitörtsuga. No ja nii me siis ühe törtsutaja välja valisimegi.

Kõigepealt said lapsed ühele 5-aastasele elevandibeebile (!) banaane sööta. Vaene loom oli mingi 2-meetrise nööriga posti külge seotud ja jõnksutas pead kõrvalt kostva Tai popmuusika saatel. Üsna kurb oli seda vaadata.

Siis vaatasime ka "päris"elevante. Need olid tõesti võimsad loomad. Kui üks neist pealeronimispuki juurde talutati, siis meie lapsed lähedale küll ei julgenud minna.

 

Kuna selliseid elevandimatka korraldajaid on saarel vähemalt 5, siis peab eristumiseks ka midagi lisaks pakkuma. Sestap olidki seal ka mõned ahvid kinni püütud ja ketti pandud. Suurematele turistigruppidele tehakse ahviteatrit, aga me saime neid niisama vaadata. Tegemist oli Kagu-Aasias elutsevate lühisabaliste makaakidega, kes varem Samuil ka metsikult elasid ja oma peremeestel kookospähkleid aitasid maa peale tuua. Makaak on ju intelligentne ahv, enamasti ongi ahviteatrites just makaakidel tähtsaimad ja efektseimad rollid kanda - nad suudavad rattaga sõita, pilli mängida, ei karda tuld jne. Ja no loomulikult tavapärane ahviakrobaatika.

Aga see tegelane oli samuti 2-meetrise keti külge aheldatud ja tegi oma ringi - hüppas maha, tegi poolkaare, ronis tagasi oma majakesse, volksas katuse alla ja jälle hüpe maa peale ning sama ring uuesti.

Kokkuvõttes on sellised loomapargid üsna kurvad kohad. Jah saab küll lastele lähedalt loomi näidata ning neile ka seletada, mis keegi teeb ja kuidas elab, aga no elevandi selga ronimise tunnet ei tekkinud. Inimeste jalajälg ka Samuil kasvab nii kiiresti, et kui kunagi elasid siin ahvid vabas looduses, siis täna enam mitte. 40 aastaga on elanike ja saart külastavate turistide arv enam kui 1000-kordistunud.

Ohhoo, jalgratas?!

Täna juhtus ennekuulmatu lugu - meie siinoleku 3 nädala jooksul nägin esimest korda jalgrattaga sõitvat inimest. Ma olen näinud inimesi sõitmas auto ja bussi ja mopeedi ja lennuki ja elevandi ja paadiga, aga mitte kordagi jalgrattaga. Samas on see ainus viis, mis ei reosta ega roesta keskkonda...

Ahjaa, üks vanamees meie tänavalt kõndis ükskord jala ka. Silmasin teda ennelõunal turule minnes ja pärast, kui ise tagasi vuristasin, siis kõndis ka tema oma põllu või maja poole tagasi, riisipakike kastmega näpu otsas.

Rannad ja pargid

Kuna elu muutus liiga rahulikuks ja ilmad on endiselt vihmahooajale ebaiseloomulikult kuivad (tegelikult ei mäleta, millal viimati sadas), siis otsustasime veidi saart avastada. Rentisime majahaldur Ianilt kolmeks päevaks auto (mis oli mugavalt kogu aja meie maja parkimisplatsil meid oodanud) ja asusime teele.

Esimene Eestis võimatuks osutuv elamus oli kahe pere ehk siis kaheksa inimese pressimine viiele mõeldud Toyota Viosesse (kohalik Corolla). Ära mahtusime täitsa lahedalt, kaks täiskasvanut tited süles tagaistmel ja suuremad lapsed ühise rihma all keskel, aga eks sellise karjaga ringisõitmine on vaimselt fantastilisi (ehk kohutavaid) väljakutseid pakkuv kogemus, saatjateks pidev lärm, kaklus, nutt, hala, väiksemate sebimine süles ja aeg ajalt viimse piirini viidud lapsevanemate röögatused. Esiistmel pakkus põnevust vasakpoolse liiklusega harjumine. Kuna kiirused ei ületa 70 km/h ja on tavaliselt umbes 40-50, siis võttis kõik muidugi parajalt aega, aga tehtud see sai. Teed on ok, aga kaootilisi liiklejaid sadade rollerite ja mootorrataste näol on teedel on lihtsalt niivõrd palju. Kodus ei julgeks turvatoolita nurga taha poodigi sõita, aga siin pole turvatooli nagunii võimalik mitte kusagilt saada. Ja kohalikud tited kimavad vanemate süles rolleriga ilma igasuguse kiivrita, mis siin muust turvavarustusest rääkida.

Esimesel päeval külastasime kohalikku loomaparki, mägedes asuvat Samui Paradise Farm Park´i, kus lastele on näppimiseks üsnagi sõbralikes tingimustes hoitavad ahvid, jänesed, oravad, iguaanid, kanaarilinnud, imekaunid värvikirevad papagoid, paabulinnulaadse lehviksabaga tuvid, kitsed (välgete tähnidega, nagu muinasjutust) jne. Lapsed olid muidugi vaimustuses, toitsid tuvisid ja kitsi, sakutasid kõrvust jäneseid (jõumees Pärtelgi tõstis ühe käega jänese kõrvupidi aedikust  välja), kammisid ahvi ja lasid end papagoidel nokkida.

Kuna väidetavalt külastab parki korra nädalas ka veterinaar, siis võis loota, et see kõik on täitsa turvaline. Samas jällegi jäeti meid näljaste kitsede manu täitsa omapead ja Robin sai ühelt oma territooriumi kaitsel olnud isaselt, kes end banaaniga ei tahtnud lasta ära osta, sarvedega müksu rindu, niiet tagurpidi uperkuuti käis.Vapper Robin väitis seepeale, et ta jõuab kitse ära tappa küll, ta lihtsalt ei näinud teda tulemas :)

Pätu ja Pätt

Iguaane ja oravaid

 

 

Tüdrukutele meeldib, kui tehakse soengut

Pärast loomadega hullamist sõime pargis asuvas toidukohas kõhu täis ja jahutasime end sealsamas mäejalamil asuvas imekauni vaatega infinity pool´is (kohalik väga kuum teema, kus basseiniäär justkui sulaks ühte ookeaniavarusega). Lapsed, kes ju mänguväljakuteta eland, hullusid kohalikku väikest versiooni nähes.

Kui meie sõime, siis Pärtel põõnas

Näkid....

...ja konnad

Edasi sõitsime läheduses asuvasse palju kiidusõnu saanud Five Island Beachile, kus asub samanimeline restoran Five Island Restaurant. Rand oli tõesti kaunis ja tüüne koos resto kõrval asuvate kalapaadikuuride ja ranna ääres hulpivate paatidega, kust kuulu järgi värsked mereannid otse pannile toimetatakse. Koha nimi tuleb vaatest viiele lähedalasuvale saarele, mis asuvad meres nagu väiksed nupsukesed ning kuhu pakutakse Tai traditsioonilise pikasabalise paadiga ka ekskursioone, selle järel kokteiliga rannal lõõgastumist ja õhtusööki. On, millest unistada. Restorani kõrval saab mererannas lainemüha saatel lasta endale vabas õhus Tai massaaži teha. Meie veetsime rannas ja restoranis kokku päris mitu tundi. Õhtusöögiks võtsime viiest Tai roast koosneva menüü kahele, mis algas kookospähkli koores serveeritava imehea Tom Yam´i supiga ning sisaldas veel erinevaid riisi- ja karriroogi ning ka üht kalatoitu.

Five Island Restaurant

Pärtel teeb tutvust kohaliku köögiga, Herta joogiga

Eeskujulik rannavarustus

Teisel päeval sõitsime naaberkülla Mae Nami, mis on pisike ja vaikne asula väga vaikse ja rahuliku rannaga. Rand oli tubli keskmine, vetteminek oli mõnus ja kivideta, liiv siiski selline üsna jäme ja kore. Kohe ranna ääres asuva Kimi kunstigalerii omanik tegi meile veel käigu pealt värske porgandi-ananassi-laimi smuuti ja müüs õlut. Kahjuks ei jõudnud me ära oodata kohe sealsamas asuva väidetavalt väga hea söögiga Talay kohviku avamist ja einestasime ühes suvalises mereäärses pererestos.

Mae Nami rand

Sporditüdruk jookseb jälle

Kaunis mees ja tema sõbrad

Pärtel põõnab seekord kunstigalerii hiilguses

Kohalikele tempel, Hertale printsesside maja

Õhtul ühendasime meeldiva kasulikuga: viisime lapsed Tesco mänguväljakule (neid on siin vähe ja peamised asuvad just kahes suures supermarketeid sisaldavas keskuses) ja üritasime ise toidupoes varusid täiendada. Herta tegi meile kohe alustuseks külma ja kadus sellesse tuhandete külastajatega keskusesse ära, niiet meil oli juba hirm naha vahel. Ta oli mingisse poodi omadega jõudnud ja sealt juba Tescosse viidud, et ta mikrisse oma nime ütleks. Igatahes oli Hertal endal ka päris imelik ja kohkunud nägu peas, kui ta meie juurde tagasi jõudis. Tuleb hakata nime särkidesse ja seelikutesse kirjutama. Poes aga nii hilja õhtul küll pole mõtet käia, sest riiulites haigutasid augud ja ka tavapäraseid asju polnud eriti saada.

Tesco toidualal rohenuudleid luristamas

Kolmandaks päevaks olime röökivatest autonaabritest nii väsinud, et jagasime päeva perede peale ära ja meie läksime hommikul Lamaisse Silver Beach´ile. Mis lõppkokkuvõttes oli küll kena lumivalge peene liiva ja türkiissinise veega lahesopike kaljude vahel, aga väga ebameeldiva merepõhjaga. Vetteminekuks tuli ületada väga liikuv ja valus kiviriba ning vesi oli meresodist ja olmeprügist must ja läbipaistmatu. Järeldus senimaani, et kaunim rand on maailmas Pärnus, kahju, et seda vaid umbes kuu aja vältel väisata saab.

Silver Beach

Rannakogemusest õppisime veel niipalju, et päike on siin väga karm. Mailis, kes suurema osa ajast veetis rannas palmipuu varjus nagu teisedki, aga patseeris ca 10 minuti vältel varju ja päikese vahet, lõpetas õhtu punetava peanahaga. Hertagi pea oli kolmandaks õhtuks kergelt roosa, kuigi rannas lauspäikeses laseme tal olla üsna vähe. Seega, pikad ujumiskostüümid lastel, 50se faktoriga kreem, korralik müts ja päikseprillid on kohustuslikud.