Meie kodu Singapuris

Natuke siis infot ka selle kohta, kus me siin elame - nimelt oleme külas minu vanal koolivennal Toomasel, kes elab siin koos naise Katrini ja 5.a poja Karliga. Tom ja Kati on doktorikraadiga bioloogid ning teevad mõlemad erialast tööd bio-tech ning bio-meditsiini vallas ja seega läheb neil hästi. Karl käib lasteaias ja räägib juba hiina keelt. Või saab aru. Ei osanud järele kontrollida. Ja muidu on ta ka väga tubli ja heasüdamlik poiss . Hertaga sujus mäng suurepäraselt.

Oleme neil kostil, aga tegelikult oleme siin hetkel lausa üksi, sest ka nemad sõitsid enne Hiina uusaastapidustusi puhkama Taisse Phuket'i. Nii et põhimõtteliselt oleks saanud ka kodudevahetust teha... Siiski olime koos 3 esimest päeva (tegelikult õhtut, sest nad ju käivad tööl) ja need olid sisukad päevad, sest saime teada nii mõndagi. Ikkagi kohalikud elanikud... Aga jah, 23.jaanuar on sel aastal hiina kalendri järgi aastavahetus ning melu ning ostumöll selline nagu meil 30-31 detsembril. Meie lendamegi ära just 22 jaanuari ehk vana-aasta õhtul.

Elame üsna suures korterelamus, mille siseõues on bassein, klubi jõusaalisaunade, raamatukogu ja telekatoaga, mänguväljak ning tenniseväljakud. Majade ääres sulistavad kalad ja ala on turvatud. Igati luks elu siin välja arvatud see, et siin on üsna kallis. Söök on kallis, sest põllumajandus ju puudub ja kõik veetakse kusagilt kaugelt sisse (peamiselt Austraaliast, Jaapanist, Uus-Meremaalt, Malaisiast, Taist). Poodlemine pole nüüd ka just odav, aga voib olla kõik veel hoiavad rihma pingul ja õige ale algab alles peale draakoniaasta saabumist. Ja noh, sa võid ju 10 000 kroonise Gucci-Mucci koti 80% alla hinnata, aga ma ei ostaks seda isegi 2000kr eest...(ja seda räägib siiski Aivo). Tegelikult on kuulus poodlemiskuu Singapuris hoopis juuni, kui kõikjal on megaaled ja selle nimel sõidetakse siia shoppama nii lähedalt kui kaugelt.

Kodu asub city'st umbes 8-10 metroopeatuse kaugusel, mida on ka päris palju, sest kõik need käigud kuhugi võtavad (lastega veel eriti) hiiglama aja. Samas on infrastruktuur hea ja mõnus, rahvast on nii palju, et ka meie metroopeatuse kaubanduskeskus on suurem kui Viru Keskus.

Vot sellised hiina karbid meil siin ongi. Laksutavad näljast lõugu, kui kuulevad, et keegi mööda jalutab

Bassein, taga paistab lastebassu ja vasakul on ka mullivann

Vot sellised aplad õgardid. Nagu laulupidu...

Nonäed, grillmaja unustasin enne täitsa ära...

Pätu jookseb kohalike kimbutajate eest. Pätu on üldse siin nagu staar, paljud paluvad luba temaga koos pilti teha...

Klubimaja raamatukogu, telerinurga, jõusaali ja saunaga; hetkel uusaasta puhul peoehteis

Filipiinlastest lastehoidjad oma varandusega

Hiina pusle mänguväljakul

Planetaarium

Pätu on jälle kellegi konksu otsa saanud

Kohalike elupaik

Kõndisime ükspäev Pätuga naabruskonnas ja tegime mõned pildid kohalike elukohtadest.

Selline vaatepilt on siis meie tänaval meie majast 50m eemal

See on siis ühe kohaliku tai elamu. Esiplaanil WC, tagumine barakk on elumaja

Kahe vanniga vannituba

WC on eemal

Pilt elumajast, esimese nurga taga on magamistuba, taga paistab terrass

SAT-TV

Mune saab vabakäigu kanadelt

Turvauks ja G4S

Üldplaan ka teiselt poolt

Eelmise maja naaber, see mees on rikas, tal on maastur. Aga elab sarnases barakis

1 Bedroom bungalo

Veel üks üldvaade tänavale

Kõrvaltänava tai kodu. Enamasti tunnebki taid ära selle järgi, et kui kusagil renditakse pikaajaliselt maju, siis taide majade ümbrus on nagu prügimägi, valged inimesed üritavad natuke maja ümbrust ikkagi korras hoida.

Jõulud uues kodus džungli veerel

Mõned päevad enne jõululaupäeva pidime oma koduseks saanud Temple Gardens´ist lahkuma ja kolima umbes paar kilomeetrit kaugemale mägedesse. Uus kodu on üsna sarnane town house stiilis majade kompleks, ainult et veidi suurem, kuue asemel on siin kaksteist maja, mida kahest küljest piirab džungel. Viimases leidub nii banaani-, papaia- kui muidugi siinsel saarel põhilisi kookospalmipuid. Kookospalme leidub ka meie aias ja Mailis saaks oma rõdult neid lausa ise noppida. Iseenesest on siin tore Bullerby küla, sest kolmes majas elab kokku neli eesti peret ja lapsed jooksevad nende kõigi vahel ringi.

Meie koduks on kõige äärmine boks

Vaade koduukselt, Mailise pere elab otse meie vastas

Pätu elutoas tšillimas

Jõululaupäev uues kodus möödus üsna traditsiooniliselt, kui välja arvata see, et väljas oli umbes kolmkümmend kraadi ja jõulutunne puudus täielikult. Vähemalt sadas vihma, mis aitas end kodusemale lainele sättida. Igatahes ei puudunud jõululaualt traditsiooniline sealiha ja ahjujuurikad ning piparkookegi sai veel allesjäänud taignast ühe väikese laari küpsetada. Pärastpoole käis ka jõuluvana, ent kuna tal oli väga kiire, siis jättis ta kingikoti lihtsalt ukse taha. Õhtu lõpetuseks kogunes kohalik eestlaste kogukond basseini veerde ja veetis aega mõningate jookide ja suupistetega.

Paar plaaditäit piparkooke pigistas veel välja ja need said eriti head

Käbi ja känd ahjujuurikaid mekkimas

Hertale ka maitses

Selline see seltskond oli, aukülaliseks klassiõde Salme otse LA-st

Magustoiduks jäätis piparkookide ja mangoga (jätke mango teinekord välja)

Jõuluvana toodud koti kallal

Herta sai kauaigatsetud vesivärvid, aga ka printsessikrooni

Pätu oma uue rannapalliga

Lõpuks tuli koristaja ja koristas selle laga ära, nõrgemad olid juba lausa pikali kukkunud

Uus kodu on muidu igati vahva, ainult internetiga on siin probleeme, meil enda majas seda pole, basseini ümbruses on üsna aeglane ja hakkiv ühendus. Mailisel-Lauril on küll oma ruuter, aga meie blogimistempot tõmbab koduühenduse puudumine siiski alla. Alati ei viitsi kogu tehnikaga üle õue lipata.

Öös on asju

Täna õhtul kavatsesime ise Aivoga välja minna ja jätta lapsed Mailise-Lauri hoolde. Ja äkki, plaks, elekter läks ära. Olime just lõpetamas külast toodud õhtusööki ja kavatsesime uksest välja astuda. Otsustasime hetke oodata, et ilmselt tuleb see kohe tagasi, sest lühiajalisemaid katkestusi tuleb siin sageli ette ja selleks on meil eelmistest elanikest korralik küünlavaru ja endal varutud taskulamp.  Ei tahtnud lapsi kottpimedas teistele vastutada jätta.

Kui keegi mõtleb, et mis see siis ära ei ole, vastu ööd polegi elektrit vaja, tulebki parem uni, siis nii lihtne see päris ei ole. Kui pole elektrit, siis, mis peamine, ei tööta ka ventilaator ja konditsioneer. Seega kui ei vea ja sa parajasti pole tuba külmaks kontinud, siis kattud 10 minuti möödudes ühtlase higikorraga. Praegu, õhtul 9 paiku, oli väljas isegi veidi jahedam kui toas ja meelelahutuseks kogunesime taskulambi valgel uurima aeda eksinud krabi. Ehk kui elekter terveks ööks ära peaks minema, siis saab küll päris palav ja kleepuv olema. Pagana geko ronib ju ka kohe sooja tuppa.

Teiseks, kuna veesüsteem töötab elektripumpadel, siis pole enam ka vett ja ühes sellega ei saa seda ka WC peale tõmmata (õnneks meil on aias basseinitäis vett :)). Ja noh, kui pimedas igav hakkab, siis kahjuks puudub ka internet. Seega istu küünlavalgel ja räägi tondilugusid.

Kui juba väga higiseks läks, nii tunni pärast, tuli elekter siiski tagasi.

Algab päev, algab päev

 Eile tõi Pärtel pärast hommikusööki teisest toast oma ujumiskostüümi ja pürstis välisukse poole. Kutil on päevakava hästi selge, sest sel ajal on tõesti kavas hommikune sulps. Siinkohal on siis ka põhjust heita suur ja tume saladusteloor sellelt, kuidas meie päevad seni üldjoontes välja on näinud.

Meil Pärtliga on äratus sõltuvalt päevast vahemikus 6.30 - 7.30. Siis allakorrusele pudrule ja võikudele, samuti esimene amps igapäevastest puuviljadest (neid sööme siin ikka kilode kaupa). Söögi kõrvale vaatame taikeelseid uudiseid üleujutustest, mida tuleb nonstop.
8.30 ärkavad Herta ja Aivo, mõnulevad voodis ja ajavad end siis sööma. Samaaegselt toimub hängimine kahe maja vahet.
10 paiku jõuavad mõlemad pered basseini äärde ja aset leiavad esimesed ujumisringid.
10.30 mina Pärtliga tuppa tema esimesele päevaunele, vajadusel tuleb talle lõunasööki tegema hakata
Ca 11.30 on ka ülejäänud end jälle päevariietesse saanud.
Veidi enne 12 toimuvad arutelud, kes läheb toiduturule lõunasöögi järele.
12.30 toit ja hunnik värskeid turult ostetud puuvilju on kodus ja järgneb tunnine söögiorgia.
14 paiku suuremad lapsed lõunaunele. Vajadusel tandemid Jaanika-Lauri või Mailis-Aivo rolleriga poodi või on lihtsalt vaba aeg (s.t. kellel on ja kellel mitte, ikka peab mõnd väiksemat passima ja mõned meist teevad isegi tööd).
15 paiku ka Pärtel tuttu.
16-16.30 on kõik üleval, võtavad väikse ampsu midagi süüa ja järgneb teine basseinitiir
peale 17 kas kodune ühine söögitegu või siis külasse sööma (väljas Tai toitu süüa on odavam variant). Igal juhul järgnevad toidule jällegi puuviljad.
20-20.30 Pärtel ööunne, seejärel hängimised ühe või teise pere juures, loendame õues ööpimeduse varjus välja roninud hiidtigusid üle, sõidutame lapsi rolleriga, viimased ühismängud, mõnedel ka romantilised ujumaskäigud pimeduses (bassein on siiski valgustatud).
21.30-22.00 ka Herta magab. Seda aega tahaks hirmsast ettepoole tuua, et lapsevanemad ka rohkem vaikust ja rahu õhtul saaksid.

Päeva rütmi määravad paljuski laste unevajadused ning samuti keskpäevane kuumus, millega lihtsalt ei jaksaks end kuhugi välja vedada muul moel kui ehk konditsioneeritud autos, mida meil pole. Kui nüüd keegi arvas, et ärkame hommikul hilja, libistame end jahedate koksidega vee äärde ja korjame end sealt õhtul jälle kokku, et mõnes rannalokaalis mõnuleda, siis nende suureks pettumuseks peab ütlema, et elu kahe väikelapsega on Tais täpselt niisama keeruline ja toimekas kui kõikjal mujal üle kogu maailma.  Ehk siis neile peab und organiseerima, neile peab süüa tegema, neid peab kasima ja see kõik võtab märkimisväärse aja.


Hetkel töötame välja strateegiaid, kuidas lapsevanemad saaksid õhtul kahekesi välja minna nii, et teine pere kõik lapsed oma hoole alla võtaks. Sest need rannarestod on ikka väga mõnusad, aga mitte nii, et pead seal olles pidevalt lapsi taga ajama ja selle kõrvalt jõuad oma Tom Yami 2 minutiga sisse luristada.

hommikusöök

Pärtel teeb kohalikus söögikohas aega parajaks

Meie õue koer Dam või Bom (eesti keeli must) valvab õhtul tavaliselt meie ukse ees

lõunased puuviljad

sissepääs meie kodukülla

.

Kohanemine

26 kraadiseks konditsioneeritud toas hakkas külm, pidin ukse lahti tegema ja sooja õhku sisse laskma.

Eile oli vihmasem ja sombusem, tänaseks oli basseinivesi hommikul kukkunud 28-29 kraadilt umbes 25-le. Külm oli, brrrr! Tuli end kokku võtta, et sisse ronida.

See vist ongi aklimatiseerumine.

Me koduke on tilluke...

..aga ta on juba päris armas me perele. Siinsamas majas enne elanud Eesti pere hea kogemuse tõttu julgesime veel kodumail olles ka endale selle järgnevaks 4 nädalaks koduks valida. Ja võib olla pikendame seda aega veelgi. Tegemist on siin tüüpilise kompleksiga, mis koosneb 6 kahekorruselisest ridaelamuboksist, igaühes elutuba-köök ja kaks privaatvannitoaga magamistuba. Boksid asetsevad ümber mõnusa basseini (kohustuslik sulps 2 korda päevas), grillimisnurga ja kena troopilise aia.

 

Majad kuuluvad enamuses British Airways töötajatele, kes siin ise võimalusel puhkavad, ülejäänud aja aga neid välja rendivad. Meie ajame asju kohapealse britist ekspat Ianiga, kes ka ise ühe boksi omanik. Tema transportis meid lennujaamast siia, toob meile autoga kohale suuri joogiveetünne, soovitab, kust mida saada ja aitab muudes praktilistes küsimustes. Eriti luks on see, et 2 korda nädalas käivad koristajad.

10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on romantiline ja prantsuse mõjudega Fisherman village,
ümber nurga aga toiduturg, mis pakub värsket toidukraami, aga ka kohapeal valmistatavaid Tai roogi, mida saab süüa kohe turul või osta kaasa. Viimast oleme me juba kõvasti ekspluateerinud ja käik turule on igapäevane. Kõigepealt tellimus sisse ja seejärel turul kott puu- ja juurvilju täis. Toit on odav, ja hea, 4 suurt ja 2 väikest inimest saavad söönuks ca 1 - 1,5 eurot nägu. Korralikud supermarketid on 5-10 minutise rollerisõidu kaugusel (sh tuntud Tesco keti esinduspood).

Külasse õhtusöögile, selline rong on suur vaatamisväärsus, sest kohalikud jala ei käi

Ja nüüd kõiki kõige enam huvitavast teemast, kus on siis rand ja kas veedame seal kogu oma aja? See on ju korraliku lõunamaa puhkuse alustala. Aga ei, sinna pole me nädala jooksul veel peale ühe õhtuse rannarestoranis peetud õhtusöögi sattunud. Lihtsalt ei ole viitsinud (kuna ta just õue all ei asu) ja ega elu nelja väikelapsega Tais ei erine elust nendega Eestis. Enamuse ajast keegi pidevalt tahab magada-süüa ja kui tahta veel teise perega koos asju ette võtta, siis ainukeseks ühiseks kodust väljumisajaks on praegu olnud õhtupoolik, kui suurem kuumus on taandunud, aga klassikaline rannailm ka läinud (pimedaks läheb kell 18). Aga küll me veel sinna jõuame, basseini tõttu ei tunne me mereveest hetkel puudust.