Haisvad puuviljad

Olime varem ka kuulnud ,et näiteks Malaisias on keelatud duriani ühistranspordis vedada. Et haiseb nii, et osad inimesed minestavad. Meie reisi viimases ööbimiskohas õnnestus näha lõpuks ka vastavat keelumärki. Huvitav, mis neil mangosteeni vastu on, see küll kuidagi pahalõhnaline ei olnud...

Kohalik rumm

Veel Samuil olles võtsime Lauri ja Rainiga ette kohaliku rummivabriku külastuse. Naised jäid lõuna ajal lastega koju ja me sõitsime mitte just kõige suuremate ootustega kohale. Aga kokkuvõttes jäin mina selle väikse tripiga küll rahule. Tasuks ka kaks kaasaostetud pudelit rummi.

Aga rummist. Tegijateks prantsuse-tai pere, kes on Euroopast seadmed kohale vedanud ja teeb puhast põllumajanduslikku rummi (rhum agricole). See tähendab, et kui tööstuslikult kasutataks suhkruroogu suhkru tegemiseks ja alles jäägid on rummi tooraineks, siis siin aetakse seda puskarit otse suhkruroost. Mujal maailmas tehakse rummi sarnaselt Martinique'il, Guadeloupe'il ja muudel prantsuse mõjudega Kariibi saartel On väidetavalt aromaatsem ja maitsvam. Mina ei oska seda kuidagi kommenteerida, kuna vabariigi aastapäeva õllede pimetest näitas, et minu kohalikuks lemmikõlleks osutus maitse poolest Leo, mida ma sisimas vihkan, kuna tal on üsna liisunud järelmaitse. Aga rummi juurde tagasi. Tootmist alustati alles 2003, seega mingeid vanu häid aastakäike pole olemas. 4 aastast kutsuvad nad juba ise V.S.O.P ja 6-aastane on X.O. No ostsin kojuviimiseks X.O. ja hakkan tulevasi külalisi sellega ninapidi vedama. Tegelt pean ostma ka mujal samamoodi tehtud põllumajandusliku rummi juurde, siis hea võrrelda.

Janoh ärist - volüüm on neil seal ikkagi nii väike, et kuskil mujal müümas neid ei ole. Samas turistidelt võetav maitsmistasu + krõbe pudelihind on piisavad, et vabrik tööl hoida. 330ml pudel maksis 300 bahti ehk 7,5€ ja 0,5l X.O oli 1200 bahti ehk 30€. Pole paha...

Maitsmiseks on saadaval laimi-, kookospähkli-, ananassi-, apelsinimaitselist ja naturaalset rummi

X.O. maitsmislauake

Iga huviline saab ise lugeda, millega tegu

 

Heatujuline ja õnnelik mekkija

Läksime puhkusele!

Nüüd, kus Mailis-Lauri ja Kerli-Rain oma peredega on erinevatel perekondlikel ja enesetäienduslikel eesmärkidel pidanud veel talvisesse Eestisse tagasi minema, on meil jäänud veel paar nädalat Tai üha kuumemaks muutuva päikese all peesitada. Ja kui seni elasime siiski üsna tavapärast elu, kuhu kuulus Eestiga võrreldes vaid rohkem päikest, mere- ja basseinivett (ja vähem töölkäimist), siis paar viimast nädalat otsustasime veeta puhkusel Samuist veel väiksemal Koh Tao saarel (kilpkonnasaar, kunagi siinkandis ohtralt leidunud kilpkonnade tõttu, kes nüüd turistide pärast on pidanud vaiksemaid kante elukohaks otsima). Päris oma kodu meil siin pole, oleme turistid hotellis.

Koh Tao on tegelikult sukeldujate saar, dive shop´e on siin iga paari meetri järel. Aga ta on ka muidu noorte, hipilike ja muretute mängumaa. Siiski kohtab ka lastega peresid. Palju on Põhja-Euroopast pärit rahvast: rootslasi, hollandlasi, taanlasi, belglasi, soomlasi jne ja ühel vaiksel väiksel rannal õnnestus meil esimest korda Tais veedetud aja jooksul ka ühe Eesti pere otsa joosta. Samuil seevastu oli kordades rohkem venelasi (siin olen 3 päeva jooksul kohanud vaid üht paarikest) ja sellist töölisklassi kesk-eurooplast, kelle poolt keha katvad tätoveeringud ja selga päevitatud maika annavad tunnistust, et tegu pole kõige kirkamate kriitidega. Taol on seevastu palju mõnusalt boheemlaslikke ja loomingulisi tüüpe (palju väiksemate tätokatega :)). Õhustik ja olemine on täiesti teised ja seda ka saare enda mõttes. Kui Samui reklaamib end paradiisisaarena, siis Tao on sellele mõistele siiski sammuvõrra lähemal. Õhustik on siin väga muretu ja chill ning on tavaline, et peamiseks riietusesemeks on päev läbi bikiinid (kui, siis vaid sarong peale seotud) ja ujumispüksid ning paljud käivad ka küla vahel paljajalu. Ja mis veel, ilmselt jällegi Euroopa mõjutusel mõeldakse siin palju enam sellele, et paradiisist midagi peale turistidevoogu ka alles jääks. Üritatakse kaitsta nii mereelu kui hoida saare puhtust korraldades koristustalguid ning sorteerides prügi. Samuil oli raske leida avalikke prügikaste, siin saab isegi prügi sorteerida ja aegajalt jooksed otsa mõnele üleskutsele elada vähemsaastavat elu.Teisalt käib ka siin vilgas ehitustegevus ja võib arvata, et see tähendab üha enam turiste.

Meie elame kõige popima ja pikima liivaranna ääres Sairee külas. See on mõnusa fiilinguga koht, kus palju väiksema liikluse ja rannapromenaadi tõttu on ka lastega hea jalutada ja kus on palju toredaid kohvikuid ja muid söögikohti ning õhtul võrreldes koduse Fisherman Village´iga oluliselt elavam pubielu.  Huvitaval kombel saab siin palju paremas valikus ja suuremat maitseelamust pakkuvamat Euroopa kööki kui Samuil see igapäevaselt kättesaadav oli. Seda ilmselgelt siin elavate eurooplaste niiditõmbamise tõttu.  Näiteks sõime sakslanna hallatavas kohas nimega Taste of Home fantastilist kodust guljašši, kartulisalatit tõesti maitsvate vorstikestega ning kebabi-köftet. Rannas on väga popid sellised söögikohad, kus suurel lahtisel terrassil on madalad lauakesed, mille ümber kolmnurksed Tai lebotamispadjad (huvitaval kombel Samuil neid niiväga polnud). Ideaalsed kohad lastega einestamiseks ja päikeseloojangu jälgimiseks (samal ajal, kui lapsed mööda restot üksteist taga ajavad ja üle maja häälekad on).

Džungliveerel elanuna ja igale poole vaid autoga liikununa on suureks plussiks seegi, et kõik on käe-jala juures ja igale poole saab minna jala. Kaheks päevaks võtsime siiski ka rolleri, et mõnda kaugemat randa avastada, aga kuna Tao on väga mägine, siis päris igale poole sellega ei saa. Ilmselt peame lahtede vahel seiklemiseks kasutama poppi veetaksot, milleks on Tai pikasabalised paadid, kuhu mingi veider lipp-lipi ja lapp-lapi peal mootor on külge poogitud. 

Kui algul oli mõte olla siin kuni nädalake ning siis ka Samui ja Tao vahele jääval Koh Phanganil aega veeta, siis praeguseks on meil siin niigi hea ja kuhugi enam enne kojusõitu seigelda ei viitsi.
Kui miski meile väljakutseid pakub, siis hetkel on see ühes hotellitoas öökulli ja lõokese pidamine, seetõttu oleme ilmselt ehk keskmisest veidi väsinumad vahel, aga siis ongi hea siestat pidada, sest üllatavalt kuumaks on ilm end kerinud. Õhus on tunda, et varsti saabub aasta palavaim aeg, aprill-mai. Nüüd on küll nii, et seni kui päike väljas, armu ei anta. Ka õhtune loojangueelne neljast-kuueni mõnus soe aga mitte palav aeg on läinud mis läinud ja higi voolab, kuni päike kukub.

küpsepart mango-tšillisalsaga ja vana hea praetud riis kanaga

Blue Wind Sairee rannas. Siia maandume juba hommikul, vahepeal üks smuuti, siis lõunasöök,  seejärel 3 minutit kõndi ja koju tuttu.

Sairee rand ja veetaksod

Veel sama teise nurga alt

Blue Wind veidi kaugemalt

Kõik, mis kilpkonnadest saarel järele on jäänud

Herta ja elevant

Sobrasin veel arhiivides ja leidsin yhed videod, kus me Hertaga elevandiga sõitmas käisime. Ta siin lunis mitu korda, et tahab paadiga sõita ja elevandiga sõita ja hobusega sõita jne. Novot üks päev oligi selline, kus Herta lõunauni kippus pikaks venima ning emme sõitis Lauri perega kuskile randa või poodi või jumal teab kuhu. Meie aga ajasime Hertaga motika kuumaks ja suristasime salaja elevantide manu. Meil on üks "Elephant trekking'u" koht kohe külje all (käisime seal kunagi Mailise ja suuremate lastega), seega oli hea pooleteiseks tunniks kodust välja saada.

Enne kui sõitmiseks läks toitsime kuueaastast elevandipoega, siin ka paar videot sellest. Banaanikorv 60 bahti ehk 24 krooni. 

Elevandi seljas 30 minutit mäkke- ja allaronimist maksab 700 bahti ehk alla 300 krooni. Teepeal sai veel ühe korvi banaane ostetud. Kogu reisi ajal meisterdab elevandijuht ühest pikast ja kiulisest palmilehest punutisi a la kuusnurkne kaelaehe, sõrmus, käepael jne. Ja no siis tahab loomulikult selle eest jootraha saada. Mul oli aga banaani ostuks olnud täpne raha ja taskus ainult 1000-bahtine, seega vaid naeratused-naeratused... Oi kui kurja nägu mahuut siis tegi...

Vt sõrmuseid ja kaelaehet

Ja veel üks asi, jällegi tüüpiline taide puhul. Elevant ju sööb nigu loom, s.t. suur loom. Ja novot taid siis ei viitsigi aegajalt mingit heina ja võsa kaugelt tuua, vaid kasutavad ümbruskonna puid ja põõsaid. Selle tulemusena näeb see elevandi matkarada lihtsalt kohutav välja - palmid on heal juhul lehetud või halval juhul lihtsalt tüvedena püsti. Vaade on mõttetu, kuna palmid ongi enamasti nagu roikad püsti. Sama suhtumine on leviv - kohalikel on ükskõik, mis nende aia taga toimub - sul võib olla megalahe villa, aga kui aed lõpeb, siis on seal prügiauk, kus on näha värvi- ja elavhõbedajäätmeid, plastmassi ja kõige peal põletatakse aegajalt oksi. Samuti taide kodud - maja ümbrus on nagu prügimägi. Kena ja korras tai elumaja on pigem erand kui reegel. Sellise nägemisel hakkad mõtlema, et kas see on ikka kohalik elanik ja kui, siis mis tal viga on...

Maalt linna

Pühapäeval pühkisime oma koduküla tolmu jalgelt ja tulime suurlinna võlusid vaatama. Singapuri. Et Hiiumaa suuruna linnriik, kus elab peaaegu 4 korda rohkem inimesi kui Eestis. Ühistransport, kõnniteed s.t. võimalus kulgeda ühest punktist teise ilma auto või rollerita, mänguväljakud, kvaliteetset kraami müüvad kauplused, puhtus ja kord, fikseeritud hinnad, igas avalikus tualetis väike kraanikauss lastele, väga palju inimesi, ingliskeelne keskkond, miljon asja teha. Oi kui mõnus ühesõnaga. Ma olen ikka linnaloom ja liiga noor, et maal elada. Seal võib mõneks ajaks puhata küll, aga sumin ja sagin on head. Singapuris võib isegi suures kortermajas elada, sest õue peal on ikka bassein, grillnurk, jõusaal (võib juhtuda, et saunaga), tenniseväljak ja laste mänguväljak. Igav ei hakka, suhelda saab.

Ja Singapur tundub esmapilgul põnev ja kontrastne, ida ja lääs, uus ja vana, arhailine ja hi-tec, pilusilmsed, hindud ja valged. Ühest küljest nunnu madalarhitektuuriga Hiinalinn ja Little India, teisalt pilvelõhkujaid täis finantskeskus. Palju rohelust, teisalt tehisrannaga mängumaailm Sentosa saarel. Siin saab kõike, isegi suusatada vist.

Mis siis seni tehtud ja nähtud:
Hiinalinn, kus hetkel enne 23. jaanuaril algavat Hiina draakoni aastat on eriline elu ja melu. Kõik need sajad putkad, mis müüvad Hiina laternaid, draakoneid ja muud tulipunast draakoniaastanänni. Samas seisab keset Hiina toidu putkasid rahumeeli populaarne Wuerterlstand, kus saksa onkel juba aastaid müüb imemaitsvaid grillvorste ning rukkileiba. Haarasime pätsi kaenlasse. Maitsesime vorste ja mõmisesime mõnust. Et siis Hiina toidutänaval, kus putka on putka järel ja lauad otse tänaval, wontonisuppi ja küpsetatud parti proovida. Odav siin tegelikult pole või oleme Tais ära hellitatud. Ca 3 eurot portsu eest tundus äkki palju. Ja see on veel ok, mõnes harilikus toidukohas maksab tiba väiksem ports vähemalt kaks korda enam.

Koolilõuna KFC-s

Hiinalinn, kus tänavakaubandus oli uusaasta saabumise eel hüppeliselt laienenud ja müüdi palju  peokaunistusi ja muud nänni

Justkui päris...

Selliste laternate ja draakonitega kaunistatakse kodusid ja ühiskondlikke asutusi seest ja väljast

Üks hindu tempel keset hiinalinna

Buddha hamba muuseum-tempel, 7-l korrusel...

Rõõmus turist

Aastavahetuse ootuses

Hiinalinna toidutänav - palju putkasid ja nende kõrval lihtsad lauad-toolid

Eesti rahvuslik toolitants

Sentosa saar, kuhu viib metroo + üherööpmeline rongike. Me oma kodust matkasime sinna siiski tunnikese. See on suurlinna miinus muidugi, et hoolimata väga moodsast, tõhusast ja ülipuhtast MRT-st (mass rapid transportation) ehk rongist, mis sõidab nii maa all kui peal, võtab ühest kohast teise kulgemine päris palju aega. Aga saar ise on huvitav, seal võiks käia igal nädalavahetusel ja niimoodi kuude kaupa ning ikka oleks võimalik uusi asju ja atraktsioone avastada. On kaks rannariba, kuhu on veetud imeilusat peent ja pehmet valget liiva ning kus kasvavad kenad palmid. Aga silmapiiril paistavad tankerid ja ujumishimu meil ei tekkinud ning ega näinud me ka kedagi, kel oleks tekkinud. See-eest jagub muid vaatamisväärsusi. Saarel asuvad hotellid, spad, toidukohad, veekeskused, basseinid, paviljonid kõikvõimalike ürituste korraldamiseks, lennutunnel, akvaarium jne. Kuna kohalejõudmine võttis oodatust kauem, siis lapsi arvestades jõudsime vaadata üle ühe ranna ning külastada akvaariumi, kus meie suureks pettumuseks oli 83 m pikkune veetunnel kinni ning delfiinide etteasteni liiga palju aega. Aga lapsed said oma kaifi kätte juba ühes basseinis, kus oli lubatud kalu katsuda ja silitada ning teises, kus sai raisid toita. Viimased olid väga näljased ja elevusest laksasid sellise laine üles, et sealsamas kõõluv Herta oli hetkega tilkuvmärg. Pidime talle suveniiripoest uue kostüümi ostma, et ta jääkülmaks konditud ruumis ära ei külmuks. Delfiine vaatasime niisama basseinis ujumas, ilma trikkideta, ja saime teada, et mida roosam delfiin, seda vanema isendiga on tegu. Ja Jaapani hiidkrabide juurest oli ka raske lapsi ära saada. Selliseid elukaid polnud isegi näinud. Ka minu vanad lemmikud leafy ja weedy (seadragons) olid kohal.

Sentosa kunstrand

Saare ühistransporti ehk lahtist väikerongi ootamas

Tankerite allee 

Iseenest on rand väga kena ja oleks eeskujuks nii mõnelegi Tai rannale oma puhtuse ja organiseerituse poolest

Singapuri Underwater World - spetsiaalselt katsumiseks mõeldud kaladega bassein

Neid elukaid (sinitäpiline rai ja bambushai) saidki lapsed katsuda

Rai naeratus

Jaapani hiigelkrabi täies suuruses, Pätu mõõtkavaks kõrval. Kolm elavat isendit oli ka klaasi taga.

Ootavad veel Little India ja Arab World, finantskeskus koos maailma kõrgeima vaaterattaga ning ilmselt ka Singapuri loomaaed. Liiga pingelist plaani laste tõttu teha ei saa, kuigi ette oleks siin võtta ikka väga palju rohkem. Kuna singapurlaste põhilisteks hobideks on söömine ja shoppamine, siis ka nendega tahaks kultuuritavadega ühtesulandumise soovist veel tegeleda.

Ja veel, siisetest rahvusgruppidest hiinlastest, hindudest, malaidest ja valgetest just hiina naised on väga ilusad. Ei mingeid õunu ja pirne, mis ju polegi lõunamaised puuviljad. Ilusad saledad, vormis, haprad, hästi riides. Eks nende toitumistavad ei lase ka naljalt rasva minna. Mitte et siin igasugu rasvakäkke ja magusat vähe müügil on, seda mitte. Aga kui eurooplanna päevaseks kalorinormiks on 2000 kalorit, siis siin lugesin (seoses hoiatustega uues aasta pidustustega kaasneva ülesöömise eest), et 1600 kalorist piisab.

Monkey Show

Saarel on palju kohti, kus turiste lõbustatakse. Üks selliseid on nö. ahviteater ehk Monkey Show - pärdik kõnnib kõiel, mängi palli, taob trummi ja ronib palmi otsa ning viskab pähkleid alla ja lõpuks turist maksab 200 bahti sellise tsirkuse nägemise eest. Aga täna hommikul õuel olles kuulsin, kuidas pähkel mütaki padrikusse kukkus. Ja kui peagi ka teist pähklit kukumas kuulsin, siis teadsin, et see ei saa olla juhus. Ronisingi Pätuga vaatama ja voilaa - pärdik vahib mulle palmiokste vahelt vastu. Kobisin tagasi tuppa fotoka järele ning kutsusin ka Herta kaema. Selle minutiga oli aga ahv juba puud vahetanud ja ma asusime teda otsima. Esimesena nägi pärdikut Herta, see oli tõesti imetlusväärne - leia pildilt ahv.

Siin siis veidi suuremalt näha, kuidas töömees objektile läheb.

Puude all töötas noor paarike. Nagu idas kombeks, naine tegi rasket tööd ja udjas pika malakaga pähkleid madalamatelt palmidelt alla, mees lihtsalt ergutas ahvi.

  

Siin on näha poissi tööhoos. Igal kuul saadetakse Samuilt Bangkoki umbes 2 miljonit pähklit. Ja noh, eks me isegi võtame siin nädalas mõned ette. Turul on pähkli hind 20 bahti ehk 0,5€.

Pärdik varasele lõunale tulemas

Ahvi nimi oli Haunui, oli selline lühisabalise makaagi moodi.