Millist elu Sina tahad elada?

Küsimus Pätu näitel. Pildid tehtud ütleme 5 päevase vahega. Kas tahaksid elada kliimas, kus võid hopsti välja minna, ilma et peaksid 10 minutit riidesse panema? Või naudid kelgutamist ja uisutamist nii väga? Ma juba otsin tööd Singapuris...

Läksime puhkusele!

Nüüd, kus Mailis-Lauri ja Kerli-Rain oma peredega on erinevatel perekondlikel ja enesetäienduslikel eesmärkidel pidanud veel talvisesse Eestisse tagasi minema, on meil jäänud veel paar nädalat Tai üha kuumemaks muutuva päikese all peesitada. Ja kui seni elasime siiski üsna tavapärast elu, kuhu kuulus Eestiga võrreldes vaid rohkem päikest, mere- ja basseinivett (ja vähem töölkäimist), siis paar viimast nädalat otsustasime veeta puhkusel Samuist veel väiksemal Koh Tao saarel (kilpkonnasaar, kunagi siinkandis ohtralt leidunud kilpkonnade tõttu, kes nüüd turistide pärast on pidanud vaiksemaid kante elukohaks otsima). Päris oma kodu meil siin pole, oleme turistid hotellis.

Koh Tao on tegelikult sukeldujate saar, dive shop´e on siin iga paari meetri järel. Aga ta on ka muidu noorte, hipilike ja muretute mängumaa. Siiski kohtab ka lastega peresid. Palju on Põhja-Euroopast pärit rahvast: rootslasi, hollandlasi, taanlasi, belglasi, soomlasi jne ja ühel vaiksel väiksel rannal õnnestus meil esimest korda Tais veedetud aja jooksul ka ühe Eesti pere otsa joosta. Samuil seevastu oli kordades rohkem venelasi (siin olen 3 päeva jooksul kohanud vaid üht paarikest) ja sellist töölisklassi kesk-eurooplast, kelle poolt keha katvad tätoveeringud ja selga päevitatud maika annavad tunnistust, et tegu pole kõige kirkamate kriitidega. Taol on seevastu palju mõnusalt boheemlaslikke ja loomingulisi tüüpe (palju väiksemate tätokatega :)). Õhustik ja olemine on täiesti teised ja seda ka saare enda mõttes. Kui Samui reklaamib end paradiisisaarena, siis Tao on sellele mõistele siiski sammuvõrra lähemal. Õhustik on siin väga muretu ja chill ning on tavaline, et peamiseks riietusesemeks on päev läbi bikiinid (kui, siis vaid sarong peale seotud) ja ujumispüksid ning paljud käivad ka küla vahel paljajalu. Ja mis veel, ilmselt jällegi Euroopa mõjutusel mõeldakse siin palju enam sellele, et paradiisist midagi peale turistidevoogu ka alles jääks. Üritatakse kaitsta nii mereelu kui hoida saare puhtust korraldades koristustalguid ning sorteerides prügi. Samuil oli raske leida avalikke prügikaste, siin saab isegi prügi sorteerida ja aegajalt jooksed otsa mõnele üleskutsele elada vähemsaastavat elu.Teisalt käib ka siin vilgas ehitustegevus ja võib arvata, et see tähendab üha enam turiste.

Meie elame kõige popima ja pikima liivaranna ääres Sairee külas. See on mõnusa fiilinguga koht, kus palju väiksema liikluse ja rannapromenaadi tõttu on ka lastega hea jalutada ja kus on palju toredaid kohvikuid ja muid söögikohti ning õhtul võrreldes koduse Fisherman Village´iga oluliselt elavam pubielu.  Huvitaval kombel saab siin palju paremas valikus ja suuremat maitseelamust pakkuvamat Euroopa kööki kui Samuil see igapäevaselt kättesaadav oli. Seda ilmselgelt siin elavate eurooplaste niiditõmbamise tõttu.  Näiteks sõime sakslanna hallatavas kohas nimega Taste of Home fantastilist kodust guljašši, kartulisalatit tõesti maitsvate vorstikestega ning kebabi-köftet. Rannas on väga popid sellised söögikohad, kus suurel lahtisel terrassil on madalad lauakesed, mille ümber kolmnurksed Tai lebotamispadjad (huvitaval kombel Samuil neid niiväga polnud). Ideaalsed kohad lastega einestamiseks ja päikeseloojangu jälgimiseks (samal ajal, kui lapsed mööda restot üksteist taga ajavad ja üle maja häälekad on).

Džungliveerel elanuna ja igale poole vaid autoga liikununa on suureks plussiks seegi, et kõik on käe-jala juures ja igale poole saab minna jala. Kaheks päevaks võtsime siiski ka rolleri, et mõnda kaugemat randa avastada, aga kuna Tao on väga mägine, siis päris igale poole sellega ei saa. Ilmselt peame lahtede vahel seiklemiseks kasutama poppi veetaksot, milleks on Tai pikasabalised paadid, kuhu mingi veider lipp-lipi ja lapp-lapi peal mootor on külge poogitud. 

Kui algul oli mõte olla siin kuni nädalake ning siis ka Samui ja Tao vahele jääval Koh Phanganil aega veeta, siis praeguseks on meil siin niigi hea ja kuhugi enam enne kojusõitu seigelda ei viitsi.
Kui miski meile väljakutseid pakub, siis hetkel on see ühes hotellitoas öökulli ja lõokese pidamine, seetõttu oleme ilmselt ehk keskmisest veidi väsinumad vahel, aga siis ongi hea siestat pidada, sest üllatavalt kuumaks on ilm end kerinud. Õhus on tunda, et varsti saabub aasta palavaim aeg, aprill-mai. Nüüd on küll nii, et seni kui päike väljas, armu ei anta. Ka õhtune loojangueelne neljast-kuueni mõnus soe aga mitte palav aeg on läinud mis läinud ja higi voolab, kuni päike kukub.

küpsepart mango-tšillisalsaga ja vana hea praetud riis kanaga

Blue Wind Sairee rannas. Siia maandume juba hommikul, vahepeal üks smuuti, siis lõunasöök,  seejärel 3 minutit kõndi ja koju tuttu.

Sairee rand ja veetaksod

Veel sama teise nurga alt

Blue Wind veidi kaugemalt

Kõik, mis kilpkonnadest saarel järele on jäänud

Ujumistreeningud 2

Täna oli 9. ujumistund ja Herta on arenenud metsiku kiirusega :) Ujus täna kahe hingamisega põiki üle basseini. Samuti sukeldub 1.2 meetri sügavusele ja toob basseini põhjastpalli ära. Suudab maksimaalselt 5 sekundit hinge kinni hoida, kui miski teda vee all tegevuses hoiab.

Paneme üles 2 klippi, kus tänane tase näha on. Pätu on ka huviline, tahab kõike kaasa teha ja ütleb ka "kick-kick-kick..."

Siin on väike ring Pätuga, Hertal väike paus ja mänguaeg.

Siin üks ilus üle basseini ujumine...

Ujumistreeningud

Kõik sai alguse sellest, et meie koduõuel kajasid igapäevaselt ergutushüüded nagu "Good job!", "Good girl!", "That´s the way!", mis olid mõeldud kohe-kohe viieseks saava vene tütarlapse Nika ujumisoskuste ergutamiseks. Herta käis samal ajal pidevalt ümber basseini kiibitsemas ja trenni jälgimas. Meile tundus, et kuigi Herta on küll siin suureks veesõbraks saanud, on siiski veel vara eratreeneri palkamiseks. Ega me pole venelased, kes lapsi maast madalast tennisetrennide, kunstiringide ja keeletundidega drillivad. Aga Herta ei jätnud jonni ja hakkas ajama, et tema tahab ka kätisteta basseini sügavas osas ujuda. Ja kui Nika hakkas koju tagasi minema, uurisime austraallannast õpetaja käest, kas oleks mõtet Hertaga ka trenni teha. Tuli välja, et on küll ja et mida vanem laps, seda keerulisem on saada teda nägu vette panema. Seega lausa viimane aeg. Nüüdseks on kuus tundi möödas ja areng on silmnähtav. Kui algselt oli Herta küll tahet täis, siis näo vettepanek tundus siiski hirmus ja tund möödus vaheldumisi emmet ja issit hüüdes. Sellest hoolimata ronis ta ikka basseini tagasi ja tahtis ka tunnivälisel ajal proovida, kuidas välja tuleb. Ja tahe on ju põhiline, sest nüüdseks ei morjenda teda üleni vee alla vajumine eriti üldse, kui just suurem lurts vett sisse ei lähe, mida ikka juhtub, sest suu kinnihoidmise asemel on kogu aeg vaja lõkerdada ja jahvatada. Aga kui lähebki, siis oskab ta selle päris hästi ka välja puristada. Ja eilsest alates suudab ta paar meetrit täitsa iseseisvalt ära rapsida. Nüüd siis oleks vaja, et ta selle näo veidi teadlikumalt vette paneks ja õigel ajal hinge kinni hoiaks  ning õigel ajal hingaks. Ega need umbes 10 ujumistundi temast veel ujujat tee, oleks teadnud, oleks varem pihta hakanud. Aga oluline läbimurre on tehtud ja siit tuleb oskusi edasi arendada. Ise on ta nüüd muidugi vaimustuses.

Soojendusharjutused Gabby'ga

Pätu teeb samu harjutusi

Pätugi jälgib trenni ja teeb jõukohaselt kaasa. Ühtlasi on tal hästi selge ka jalalööke ergutav "kick-kick-kick".

Siin ka videojäädvustused senisest arengust. Põhimõtteliselt on tase selline, et kui ta peaks kogemata basseini kukkuma, siis on ta võimeline sealt välja ujuma.

 

Mudilaste update

Mida siis vahepealsete arengute kohta öelda? Pärtlil on sahtel praktiliselt hambaid täis ja jonnida oskab ta visates nii selili, külili kui kõhuli. Hertal on jonnimine ammu selge, seetõttu võib ta vahel juba päris tubli laps olla ja viimasel ajal on auasjaks küsida mult õhtul, kas ta juba magama ei peaks minema, seejärel end duši alt tulles ise ära kuivatada, ise pidžaama selga panna ja teki alla ronida. Seega saan mina end samal ajal rahumeeli pesta. Tore.

Cafe de la Mar´i kõrval; lõpuks napsas papagoi näpust vere välja

Parema puudumisel meisterdas Pärtel endale ise söögitooli

Herta isestiliseeritud väljanägemisega, Pärtel on muidu tüüne kutt

Murumunad

Pätu dirigeerib arbuusisöömist

Ufo toimetab

Vanamees ja meri

Mafioosnik

Tulen merest

Herta tavapärases poseerimistuhinas

Pätu piilub naisi

Veepark Coco Splash

Ühel päeval jaanuaris käisime ka kohaliku saare ainsas veepargis - Coco Splash. Tegemist on ühe prantsuse paari poolt eelmise aasta veebruaris avatud lõbupargikesega, kus on 3 allalaskmistoru eri vanuses lustijatele ning mõned basseinikesed. Üldiselt väga mõnus ja karge koht ning eriti sobiv mudilastele hullamiseks, s.t. seal oli ka väga madalaid veelompe, kus imikud saaksid end hästi tunda. Meie käisime seal Hertaga kahekesi + Lauri oma perega.

Torust alla!

   

Herta ja Robin vees

 

Näide venelaste suurest osakaalust turistide seas

Siin all see hoiatussilt oligi

Lauri kõige kõrgemalt alla vuhisemas

Tarzan või siis Ämblikmees

Aivo

Vettehüpped 30cm sügavuses vees

Ja siin kaks sõiduvideot ka

Herta ja elevant

Sobrasin veel arhiivides ja leidsin yhed videod, kus me Hertaga elevandiga sõitmas käisime. Ta siin lunis mitu korda, et tahab paadiga sõita ja elevandiga sõita ja hobusega sõita jne. Novot üks päev oligi selline, kus Herta lõunauni kippus pikaks venima ning emme sõitis Lauri perega kuskile randa või poodi või jumal teab kuhu. Meie aga ajasime Hertaga motika kuumaks ja suristasime salaja elevantide manu. Meil on üks "Elephant trekking'u" koht kohe külje all (käisime seal kunagi Mailise ja suuremate lastega), seega oli hea pooleteiseks tunniks kodust välja saada.

Enne kui sõitmiseks läks toitsime kuueaastast elevandipoega, siin ka paar videot sellest. Banaanikorv 60 bahti ehk 24 krooni. 

Elevandi seljas 30 minutit mäkke- ja allaronimist maksab 700 bahti ehk alla 300 krooni. Teepeal sai veel ühe korvi banaane ostetud. Kogu reisi ajal meisterdab elevandijuht ühest pikast ja kiulisest palmilehest punutisi a la kuusnurkne kaelaehe, sõrmus, käepael jne. Ja no siis tahab loomulikult selle eest jootraha saada. Mul oli aga banaani ostuks olnud täpne raha ja taskus ainult 1000-bahtine, seega vaid naeratused-naeratused... Oi kui kurja nägu mahuut siis tegi...

Vt sõrmuseid ja kaelaehet

Ja veel üks asi, jällegi tüüpiline taide puhul. Elevant ju sööb nigu loom, s.t. suur loom. Ja novot taid siis ei viitsigi aegajalt mingit heina ja võsa kaugelt tuua, vaid kasutavad ümbruskonna puid ja põõsaid. Selle tulemusena näeb see elevandi matkarada lihtsalt kohutav välja - palmid on heal juhul lehetud või halval juhul lihtsalt tüvedena püsti. Vaade on mõttetu, kuna palmid ongi enamasti nagu roikad püsti. Sama suhtumine on leviv - kohalikel on ükskõik, mis nende aia taga toimub - sul võib olla megalahe villa, aga kui aed lõpeb, siis on seal prügiauk, kus on näha värvi- ja elavhõbedajäätmeid, plastmassi ja kõige peal põletatakse aegajalt oksi. Samuti taide kodud - maja ümbrus on nagu prügimägi. Kena ja korras tai elumaja on pigem erand kui reegel. Sellise nägemisel hakkad mõtlema, et kas see on ikka kohalik elanik ja kui, siis mis tal viga on...

Herta vettehüpped

Väike ülevaade Herta progressist basseinis. Tüdruk julgeb ise sisse hüpata (kuigi videos hoiab mul käest kinni, aga nii on veelgi turvalisem!) ja ei karda ka pead vee alla panna. Nautige!

Kokkukolimine

Tänasest alates elame Lauri perega koos. Saab näha, kuidas see nali välja kukub. Õnneks on ka veebruar lühike kuu, nii et võib-olla veame isegi välja. Ja Herta ja Robin ei kakle ka kogu aeg, mõnikord saavad nad väga kenasti läbi. All pildiriba Chawengi rannast, kus lapsed lustisid...