Maalt linna

Pühapäeval pühkisime oma koduküla tolmu jalgelt ja tulime suurlinna võlusid vaatama. Singapuri. Et Hiiumaa suuruna linnriik, kus elab peaaegu 4 korda rohkem inimesi kui Eestis. Ühistransport, kõnniteed s.t. võimalus kulgeda ühest punktist teise ilma auto või rollerita, mänguväljakud, kvaliteetset kraami müüvad kauplused, puhtus ja kord, fikseeritud hinnad, igas avalikus tualetis väike kraanikauss lastele, väga palju inimesi, ingliskeelne keskkond, miljon asja teha. Oi kui mõnus ühesõnaga. Ma olen ikka linnaloom ja liiga noor, et maal elada. Seal võib mõneks ajaks puhata küll, aga sumin ja sagin on head. Singapuris võib isegi suures kortermajas elada, sest õue peal on ikka bassein, grillnurk, jõusaal (võib juhtuda, et saunaga), tenniseväljak ja laste mänguväljak. Igav ei hakka, suhelda saab.

Ja Singapur tundub esmapilgul põnev ja kontrastne, ida ja lääs, uus ja vana, arhailine ja hi-tec, pilusilmsed, hindud ja valged. Ühest küljest nunnu madalarhitektuuriga Hiinalinn ja Little India, teisalt pilvelõhkujaid täis finantskeskus. Palju rohelust, teisalt tehisrannaga mängumaailm Sentosa saarel. Siin saab kõike, isegi suusatada vist.

Mis siis seni tehtud ja nähtud:
Hiinalinn, kus hetkel enne 23. jaanuaril algavat Hiina draakoni aastat on eriline elu ja melu. Kõik need sajad putkad, mis müüvad Hiina laternaid, draakoneid ja muud tulipunast draakoniaastanänni. Samas seisab keset Hiina toidu putkasid rahumeeli populaarne Wuerterlstand, kus saksa onkel juba aastaid müüb imemaitsvaid grillvorste ning rukkileiba. Haarasime pätsi kaenlasse. Maitsesime vorste ja mõmisesime mõnust. Et siis Hiina toidutänaval, kus putka on putka järel ja lauad otse tänaval, wontonisuppi ja küpsetatud parti proovida. Odav siin tegelikult pole või oleme Tais ära hellitatud. Ca 3 eurot portsu eest tundus äkki palju. Ja see on veel ok, mõnes harilikus toidukohas maksab tiba väiksem ports vähemalt kaks korda enam.

Koolilõuna KFC-s

Hiinalinn, kus tänavakaubandus oli uusaasta saabumise eel hüppeliselt laienenud ja müüdi palju  peokaunistusi ja muud nänni

Justkui päris...

Selliste laternate ja draakonitega kaunistatakse kodusid ja ühiskondlikke asutusi seest ja väljast

Üks hindu tempel keset hiinalinna

Buddha hamba muuseum-tempel, 7-l korrusel...

Rõõmus turist

Aastavahetuse ootuses

Hiinalinna toidutänav - palju putkasid ja nende kõrval lihtsad lauad-toolid

Eesti rahvuslik toolitants

Sentosa saar, kuhu viib metroo + üherööpmeline rongike. Me oma kodust matkasime sinna siiski tunnikese. See on suurlinna miinus muidugi, et hoolimata väga moodsast, tõhusast ja ülipuhtast MRT-st (mass rapid transportation) ehk rongist, mis sõidab nii maa all kui peal, võtab ühest kohast teise kulgemine päris palju aega. Aga saar ise on huvitav, seal võiks käia igal nädalavahetusel ja niimoodi kuude kaupa ning ikka oleks võimalik uusi asju ja atraktsioone avastada. On kaks rannariba, kuhu on veetud imeilusat peent ja pehmet valget liiva ning kus kasvavad kenad palmid. Aga silmapiiril paistavad tankerid ja ujumishimu meil ei tekkinud ning ega näinud me ka kedagi, kel oleks tekkinud. See-eest jagub muid vaatamisväärsusi. Saarel asuvad hotellid, spad, toidukohad, veekeskused, basseinid, paviljonid kõikvõimalike ürituste korraldamiseks, lennutunnel, akvaarium jne. Kuna kohalejõudmine võttis oodatust kauem, siis lapsi arvestades jõudsime vaadata üle ühe ranna ning külastada akvaariumi, kus meie suureks pettumuseks oli 83 m pikkune veetunnel kinni ning delfiinide etteasteni liiga palju aega. Aga lapsed said oma kaifi kätte juba ühes basseinis, kus oli lubatud kalu katsuda ja silitada ning teises, kus sai raisid toita. Viimased olid väga näljased ja elevusest laksasid sellise laine üles, et sealsamas kõõluv Herta oli hetkega tilkuvmärg. Pidime talle suveniiripoest uue kostüümi ostma, et ta jääkülmaks konditud ruumis ära ei külmuks. Delfiine vaatasime niisama basseinis ujumas, ilma trikkideta, ja saime teada, et mida roosam delfiin, seda vanema isendiga on tegu. Ja Jaapani hiidkrabide juurest oli ka raske lapsi ära saada. Selliseid elukaid polnud isegi näinud. Ka minu vanad lemmikud leafy ja weedy (seadragons) olid kohal.

Sentosa kunstrand

Saare ühistransporti ehk lahtist väikerongi ootamas

Tankerite allee 

Iseenest on rand väga kena ja oleks eeskujuks nii mõnelegi Tai rannale oma puhtuse ja organiseerituse poolest

Singapuri Underwater World - spetsiaalselt katsumiseks mõeldud kaladega bassein

Neid elukaid (sinitäpiline rai ja bambushai) saidki lapsed katsuda

Rai naeratus

Jaapani hiigelkrabi täies suuruses, Pätu mõõtkavaks kõrval. Kolm elavat isendit oli ka klaasi taga.

Ootavad veel Little India ja Arab World, finantskeskus koos maailma kõrgeima vaaterattaga ning ilmselt ka Singapuri loomaaed. Liiga pingelist plaani laste tõttu teha ei saa, kuigi ette oleks siin võtta ikka väga palju rohkem. Kuna singapurlaste põhilisteks hobideks on söömine ja shoppamine, siis ka nendega tahaks kultuuritavadega ühtesulandumise soovist veel tegeleda.

Ja veel, siisetest rahvusgruppidest hiinlastest, hindudest, malaidest ja valgetest just hiina naised on väga ilusad. Ei mingeid õunu ja pirne, mis ju polegi lõunamaised puuviljad. Ilusad saledad, vormis, haprad, hästi riides. Eks nende toitumistavad ei lase ka naljalt rasva minna. Mitte et siin igasugu rasvakäkke ja magusat vähe müügil on, seda mitte. Aga kui eurooplanna päevaseks kalorinormiks on 2000 kalorit, siis siin lugesin (seoses hoiatustega uues aasta pidustustega kaasneva ülesöömise eest), et 1600 kalorist piisab.

Kõik hävineb, kõik kaob...

Siinkohal pean ma silmas siiski niigi muutlikku materiaalset maailma. Siinne niiske ja soe kliima ei mõju meie kraamile sugugi hästi, hallitus ja kõdunemine tekivad väga kergelt. Puidust pannilabidas ja lõikelaud hakkasid hallitama pärast seda, kui jäid paaril korral niiskesse loiku kuivama, Aivo prillitoos ja tualett-tarvete kott hallitavad, minu nahast skandaalid hallitavad seest, kui titevankrile peaks jääma mõni toidukybe, mida maha ei pese, hakkab see hallitama (Mailis võib oma vankri maha kanda). Tagatipuks ütlesid viimase nädalaga üles kolme eestlase sülearvutid, kõik Dellid, muideks. Süüdlaseks peetakse nii niiskust kui voolukoikumisi. Sealhulgas oli ka meie arvuti ning kuna ipadiga on ikka väga vaevaline teksti toksida ja internetiga on lood kehvad, siis jällegi on blogimisel määramatuks ajaks lõpp. Kui, siis mõne nupukese ehk annab kirjutada.

Issi!

Nüüd see siis juhtus, täna ütles Pätu täiesti puhtalt 'issi' Emme on loomulikult ammu liigagi selge. Kui keegi ette ütleb, siis kordab järgi ka 'Aivo'. Hertal läks issiga mõned kuud kauem aega ja algselt kutsus ta teda hoopis titiks.

Muudest sõnadest on hetkel populaarne ka 'pall'.

Meie lapsed toredad

Panen siia vanaemadele ja vanaisadele, tädidele ja onudele meeleheaks ning endale hilisemaks meeldetuletuseks kirja, millised on meie laste vahepealsed arengud olnud ja mida nemad siis kah juba oskavad.

• Pärtel on vahepeal tublisti kosunud ning troopilised tingimused on olnud ülisoodsad ka hammaste kasvuks, mida siiatulekust saadik on lisandunud nagu seeni peale vihma. Jõuame just kergendunult ohata, et hammas väljas, kui juba vaatame, et oot-oot, mis tatti sealt jälle tilgub. Esimese pooleteise kuuga siin lisandus 3 purihammast. Uueks aastaks on kõik 4 purikat olemas ja tulemas esimene silmahammas.
• Kui meessugu ei peeta üldiselt verbaalselt teab mis võimekaks, siis Pätu siinkohal tõestab risti vastupidist. Herta oli kuni pooleteistaastaseks saamiseni toonud kuuldavale kolm sõna, millest ta reaalselt kasutas kahte. Pätu sõnavarast võib aga leida juba paarkümmend kasutusel olevat sõna, lisaks siis veel need, mida ta ühekordselt mingites situatsioonides meile järgi kordab (ja selles on ta päris osav). Olgu siis aktiivne sõnavara siinkohal ka ära toodud: emme, aitäh, anna, mäm-mäm, aua, auh, ou/au=õue, tip-tap=tipa-tapa, kik-kak = tik-tak ehk kell (vahest ütleb ka kell), pall, kaka, geko, lill, mõmm, nin=nina, ka-ka=kana, kop-kop, ai-ai, pai, mää, opa, kidi-kidi=kõdi-kõdi, katk=katki, papa=papu, kõik=kõik otsas (üks lemmiksõnu, näiteks visates lusika tühja pudrukaussi), alla (pehme l-iga nagu pall; hommikul voodis hakkab kohe allakorrusele minekut nõudma), aita (nõudmisena, nt kui jalad voodist alla tulles kohe põrandale ei ulata või on kuhugi kinni jäänud), kukku (kukkus), kuku (peitust mängides), auto, kass, baa (banaan). Ütleb ka Herta nime, mis kõlab rohkem nagu Eta või Aita.
• Seevastu on Herta tänaseks päevaks nii jutukas, et näiteks Lauri ei jõudnud teda siin esimest korda, kui meie väljas olime, magama pannes ära imestada, kui palju võib üks laps jutustada olles samal ajal vetsus ametis number kahe tegemisega. Seal meeldib talle tõesti lobiseda ja on tavaline, et ta end mõnda lookest rääkima unustab, kuigi kõik on ammu valmis. Ka õhtul, kui on magamapanekuaeg, on tal, üritab ta magamapanejate tähelepanu kõrvale juhtida just verbaalse tulvaga. Kõigepealt kutsub ta mõne lapsevanema ligi lausega, ma tahan sulle midagi rääkida ja kui küsida, mida siis, siis hakkab keerutamine pihta: seda, et eee.. mul on üks selline mõte, et ma siin omaette mõtlesin sellist asja nagu et...sellele järgneb mingi ootamatu mõte, mille ta siis vahepeal venitamise ajal välja mõelnud on, näiteks: kas hundid ja karud oskavad uksi lahti teha, miks pull Tommy käe katki tegi (raamatust Pipi Pikksukk) vmt.
• Kuna lastel on siin mängimiseks päris vähe mänguasju, on huvitav näha, mida siis välja mõeldakse. Ega nad on päris loominguliseks, mõnede topside (muuhulgas toiduainete pakendite), kivide, merekarpide, lehtede jmt abil suudetakse päris toredaid mänge välja mõelda. Teine rinne, mis mühinal on käima läinud, puudutab loomingulisi tegevusi nagu plastiliinidega meisterdamine, joonistamine, lõikumine (nt raha tegemine) ja värvimine. Lõpuks on Herta aru saanud värviraamatus olevate piltide mõttest ja suudab päris kenasti juba neid ka värvida. Mitte nagu varem, kui pilt sai ühe värviga paksult üle tõmmatud ignoreerides täiesti selle kujundi sisu. Praegu on tõesti hästi näha, et targutus, nagu vajaks lapsed vähe mänguasju, vastab täitsa tõele. Kõigest ümbritsevast annab kõike teha. Pärtli söögitoolist sai ühel päeval mängu juurde kuuluv tolmuimeja. Niiet mänguasjade ostmine on siiski lapsevanemate lootus, et no äkki ta nüüd mängib sellega kuid ja ma saan omi asju teha. Nojah, hea mängukaaslase olemasolu on siiski ka päris tähtis. 
• Kui Herta tuletab mõne asja nimetust meelde, ütleb ta "mis selle nimi tohikski olla". Suurt mõtteainet pakuvad viimasel ajal pullid (inspireerituna Pipi raamatust) ja pühvlid (inspireerituna kohalikust faunast). Ühe poe seinakaunistuse tõttu pakub mõtteainet ka pühvli pealuu ja selle kättesaamise võimalused pühvli peast. Selge on see, et selleks peab pühvel olema surnud, aga kuidas ta nüüd surebki, see on suur teema.
• Herta on praegu jõudnud ka suure fantaseerimise ajastusse. Ükspäev rääkis ta, kuidas ta suurele ämblikult lehte söögiks pakkus niiet ämblik teda keelega limpsas. Seejärel tõukas nimetatud ämblik teda jalaga, aga nii, et Herta surma ei saanud ja pikali ei kukkunud, kukkus ainult istuli. Eile vahetult enne ööund olin üleval duši alla ja Aivo Hertaga all. Ühel hetkel tuli tibi üles ja rammis end uksest sisse väites, et issi läks ära tennist mängima. Ja nii edasi ja nii edasi. 
• Pätut ajavad kõige enam pöördesse kassid, neid nähes kiljub ja naerab ta vaimustunult ja kargab ümber tavaliselt stoiliselt rahuliku looma ringi. Seejärel asub ta vaest looma igatpidi rappima ja sikutama. Koerad on ka vahvad, aga veidi vähem. Väga meeldib koristada, viia rämpsu prügikasti ja harjaga ringi tuustida. Nii kui harja välja võttan, hakkab jutt pihta: anna-anna ja aita. 
• Kui veel hiljaaega oli Pätu nii diskreetne mees, et kui teda pikemat aega ignoreeriti ja ei tahetud sülle võtta, siis hakkas ta kõvasti, vahest lausa läkastamiseni, köhima, siis nüüdseks teeb ta ebamugavustunde väljendamiseks sarnase intonatsiooniga häält nagu geko, ainult et sõnad on teised. Kui geko laulabki gekoo, siis Pätu teeb ehhee.

Pätu on kossihull, ta tassib neid kõikjal kaasas, proovib kõikide omi jalga ja kooberdab nendega ringi
 

Oma kunagist lemmiktegevust, kiikumist, saab Herta siin harva proovida

Monkey Show

Saarel on palju kohti, kus turiste lõbustatakse. Üks selliseid on nö. ahviteater ehk Monkey Show - pärdik kõnnib kõiel, mängi palli, taob trummi ja ronib palmi otsa ning viskab pähkleid alla ja lõpuks turist maksab 200 bahti sellise tsirkuse nägemise eest. Aga täna hommikul õuel olles kuulsin, kuidas pähkel mütaki padrikusse kukkus. Ja kui peagi ka teist pähklit kukumas kuulsin, siis teadsin, et see ei saa olla juhus. Ronisingi Pätuga vaatama ja voilaa - pärdik vahib mulle palmiokste vahelt vastu. Kobisin tagasi tuppa fotoka järele ning kutsusin ka Herta kaema. Selle minutiga oli aga ahv juba puud vahetanud ja ma asusime teda otsima. Esimesena nägi pärdikut Herta, see oli tõesti imetlusväärne - leia pildilt ahv.

Siin siis veidi suuremalt näha, kuidas töömees objektile läheb.

Puude all töötas noor paarike. Nagu idas kombeks, naine tegi rasket tööd ja udjas pika malakaga pähkleid madalamatelt palmidelt alla, mees lihtsalt ergutas ahvi.

  

Siin on näha poissi tööhoos. Igal kuul saadetakse Samuilt Bangkoki umbes 2 miljonit pähklit. Ja noh, eks me isegi võtame siin nädalas mõned ette. Turul on pähkli hind 20 bahti ehk 0,5€.

Pärdik varasele lõunale tulemas

Ahvi nimi oli Haunui, oli selline lühisabalise makaagi moodi.

Kokakoolis kokkamas

Kuidagi on läinud nii, et Tai toidust olen ma häbematult vähe kirjutanud. Ometi sööme seda siin igapäevaselt: tavapäraselt toome lõunasöögi kusagilt väljast ja õhtul kas kokkame ise või sööme väljas. Väljas söömine ei ole siin midagi erilist, seda teevad ka taid ise rutiinselt, keegi ei kokka päevad läbi. Väikseid varikatuse, plastmööbli ja vakstukattega stalovajaid on siin tuhandeid, lisaks veidi klanitumad ja turistimad kohad ja muidugi ka väga korralikud restod. Igatahes on sööklates või turul võimalik igati odavalt kõht täis süüa. 

Tai köök väärib omaette pikemat postitust, aga siia tulles teadsin, et tahan kindlasti mõnda rooga kohalike käe all tegema õppida. Kursustepakkujaid on siin palju, meie Mailisega valisime neist kõige suurema ja ilmselt kõige korralikuma koolitussüsteemi sisse seadnud Sitca (Samui Institute of Thai Culinary Arts). Kuigi see asutus pakub ka lausa nädalaid kestvaid kursusi, valisime turistidele kõige kiirema ja lihtsama variandi, kolmetunnise kokkamiskursuse, mille käigus tegime ja lõpuks ka sõime ära 3 toitu. Retseptid koos CD-ga anti ka kaasa. 

Kuna hetkel on on siin turismi kõrghooaeg, siis olid kõik 18 kohta püüdlike kokkamisõppuritega täidetud, aga Sitca on sisse seadnud hämmastavalt tõhusa süsteemi, kuidas kogu seda karja õpetada nii, et igaüks vajaliku tehtud saab, kõik kõigest aru saavad ning tegevus käis ka väga täpselt ajakava järgi. Selleks oli lisaks õpetajale palju abilisi, kes vajalikku kraami ette tassisid ja ära koristasid. Õpetaja ise oli väga muheda huumorisoonega Tai naisterahvas, kes juba aastaid käib ka New Yorgis ameeriklastele tai cuisine´i saladusi avamas. Sitca pakub kolmetunniseid kursusi esmaspäevast laupäevani ja seda kaks korda päevas ning iga kord on kavas erinevad toidud. Mina tahtsin kindlasti minna siis, kui valmistatakse Tai vürtsikashaput suppi Tom Yam Koongi (Koong/Kung=krevettidega; variatsioonid on kanaliha või muude mereandidega). See on üks tuleneelajate supp, aga millegipärast olen ma sellest algusest peale suures vaimustuses  ja esimestel nädalatel sõin seda iga päev ja igal pool. Söön nüüd ka, aga mitte enam igaks toidukorraks. Kusjuures muidu mulle vürtsised road üldse ei meeldi, see on mul siis seni üks ja ainus, mida võin leek suust väljas süüa.

Õhevil õpilane tunni algust ootamas

Toitudest valmisid meil:

• Punane karri kana ja kartulitega. Selleks uhmerdasime algselt valmis ka punase karri pasta, mis juba ise koosnes 10 erinevast koostisosast.  Seda pastat kasutatakse ka nii valge kui punase liha marineerimiseks ning Tom Yamis. Karripastadega on nagu iga muu asjaga, sa saad seda osta poest (siin on kõikjal müügil värsked pastad, Eestis konserveeritud), aga parim on ikka enda tehtud. Nii saab muuhulgas ka varieerida vürtsikust, ehkki meie õpetaja ei väsinud rõhutamast, et chilli for yammi. Noh, meid see ei veennud, panime viiest etteantud tšillikaunast ühe ja täpselt paras sai. 

Ettevalmistatud koostisosad, kella 9 alates: keedukartul, marineeritud bambus, pikad oad (yard long beans), crispy baklažaan (eggplant), minibaklažaanid (väiksed rohelised mummud), tšillipipar, roheline pipar, mille all kaffir lime lehed, Tai basiilik (aniisimaitseline kahjuks), kanafilee. Lisandub üht teist veel, näiteks kookoskoor, kanapuljong, tšillipasta jne

Ja valmis karri, mida süüakse aurutatud riisiga. Näib kena koduse soustina, aga tegelikult kargab kõrri

• Vürtsikashapu krevetisupp Tom Yam Koong. Eestis on seda tegelikult üsna raske järele teha, sest puuduvad õiged koostisosad. Hädapärast saab ka kuivatatutega, aga Tai köögis on värsketel ürtidel ja juurtel väga oluline roll. Tegelikult on supp üsna lahja ja sobilik pigem eelroaks. Kui võtta kõrvale riisi, siis ka kergema nälja kustutajaks. Serveeritakse suppi koos kõigi juurte ja ürtidega, mis maitset annavad, ise tuleb leemest siis söödav välja korjata ja muu jääb kaussi.

Tomatid, koriandrijuur ja -lehed, sidrunhein, kalakaste, laimimahl, krevetid, austerservikud, tšillikaunad, šalottsibulad, roheline sibul, värske galangal. Lisandub veel kookoskoor, kalakaste, tšillipasta, kana- või krevetipuljong.

• Vürtsikad laiad riisinuudlid sealihaga. Iseenesest riisinuudlid minus vaimustust ei tekita, peenikesed on veel ok, aga need laiad on hamba all nagu limaklimbid. 

Pruun hunnik on sojakastmes ja pipras marineeritud nuudlid, erinevatest kastmetest koosnev maitsestaja, sea sisefilee küüslauguga, austerservikud, paprika, minimais, porgand, roheline koos vartega on kale (ülikasulik kapsaline), mille varred on toidus väga mõnusad krõmpsud ja minu lemmikud.

Valmis nuudliroog, kena värviline ja maitsev, kui nuudlid välja arvata. Õpetaja kuhjas siia veel värskeid tšillilõike ja tšillipulbrit peale, muidu pole ikka õige asi. Chilli for yammy!

Paljud Tai toidud ongi koos teatava hulga vedelikuga, mis moodustub tavaliselt puljongist ja erinevatest kastmetest (soja-, austri-, kalakaste või tundmatu koostisega seasoning sauce), karride puhul veel ka kookospiimast või -koorest. Aga eks nii ongi tervislik ja taid üldiselt saledad ja vormis. Seda hoolimata sellest, et tai köögis on ka palju ebatervislikku kraami nagu rohkelt friteeritud toite (lihad, kevadrullid, tempurad, magustoiduks näiteks friteeritud ananassi- või banaanitükid), väga palju suhkrut (ka enamikus soolastes toitudes on seda natuke sees, magustoitudest ei hakka rääkimagi), komme enamus asju läbi kuumutada (nt pad thais ehk laialt levinud nuudliroas on küll sees tervislikud idud, ent pärast nende kuumutamist nad enam nii väärtuslikud pole) ning palju valget riisi (seda 3 korda päevas; pole veel leidnud vastust küsimusele, kas traditsiooniliselt on siiski pruuni riisi söödud. Õpetaja sõnul sobib valge riis oma neutraalse maitsega tugevate karride kõrvale paremini). Ja loomulikult maitsetugevdaja ehk naatriumglutamaadi ehk E621 rutiinne kasutamine, mis annab küll toidule lihasema maitse, aga on Euroopas ja USAs üsna põlu alla seatud kui tervisele mitte kõige soodsam lisand. Siin müüakse seda igas supermarketis vabalt hiigelsuurte mitmekiloste kottidega ja seetõttu kasutatakse teda ka kodus toidu valmistamisel. Aga on mis on, puu- ja köögivilju sööb üks keskmine tai kindlasti rohkem kui eestlane, seega pole hullu. 

Kokkuvõttes ei ole peale taipärase praeriisi (fried rice: köögiviljade ja erinevate lihadega pannil läbipraetud riis) me kodus veel tai sööke teinud, sest selleks on harilikult vaja päris palju erinevaid koostisosi ja  väljast ostes on toit piisavalt odav ning maitsev.

Siin keerutas igaüks enda valmislõigutud koostisained roaks kokku

Kõik road valmiskujul, keskel Tom Yamid, mis serveeringu eest küll punkte ei saa. Söögiriistadeks on taidel lusikas ja kahvel, viimasega aetakse toitu lusikale. Toidus on kõik suupärasteks tükkideks lõigatud, seega söömisel nuga vaja pole

Preili einestamas

Kohalike elupaik

Kõndisime ükspäev Pätuga naabruskonnas ja tegime mõned pildid kohalike elukohtadest.

Selline vaatepilt on siis meie tänaval meie majast 50m eemal

See on siis ühe kohaliku tai elamu. Esiplaanil WC, tagumine barakk on elumaja

Kahe vanniga vannituba

WC on eemal

Pilt elumajast, esimese nurga taga on magamistuba, taga paistab terrass

SAT-TV

Mune saab vabakäigu kanadelt

Turvauks ja G4S

Üldplaan ka teiselt poolt

Eelmise maja naaber, see mees on rikas, tal on maastur. Aga elab sarnases barakis

1 Bedroom bungalo

Veel üks üldvaade tänavale

Kõrvaltänava tai kodu. Enamasti tunnebki taid ära selle järgi, et kui kusagil renditakse pikaajaliselt maju, siis taide majade ümbrus on nagu prügimägi, valged inimesed üritavad natuke maja ümbrust ikkagi korras hoida.