Et aeg lendab ja kojusõiduaeg tiksub lähemale, siis tuleb meil kiirelt läbida kõik need tursimiatraktsioonid, mille tegemiseks seni on tundunud aega veel oh kui palju olevat. Üks neist oli Angthongi rahvusliku merepargi külastus. Tegemist on kaitse all olevate kaljusaarekeste kogumiga, mis on kõik, välja arvatud üks, asustamata. Kui mõnes kohas ahvid välja arvata. Turiste käib neil muidugi ka rohkelt ja võimalik on võtta ka ööbimisega reis. Aga üldiselt oli selle päeva eesmärk siiski Tai kauni looduse nautimine ja see läks hoolimata tavaturistikast tuurist päris hästi korda. Kartsin küll, et kõigi nende ühte kohta suunduvad paatide tagajärjeks on paras laulupidu, aga kuidagi suudavad operaatorid erinevate saarekeste vahel oma aja nii ära jagada, et oli üsnagi rahulik ja privaatne olemine. Ilmselt aitas sellele kaasa ka juba rahunev turismihooaeg. Looduse nautimine tähendas erinevate saarekeste vahel kiirpaadiga seiklemist, snorgeldamist (if you´ve been to Red Sea, you can´t go back ehk nagu ette hoiatatud selle tuuri läbinute puhul: surnud korall ja igavad kalad), kanuuga sõitmist, ilusates puhastes (!) randades ujumist ja niisama rahulikult võrkkiiges lesides leiva luusse laskmist samal ajal miljonidollarivaadet merele nautides. Peamine hitt meie jaoks Mailisega oli muidugi vabadus teha seda kõike ilma mudilaskarjata. Oli ilus ja oli mõnus.
Merele Petcherat Marinaga, soovitame soojalt
Giidiks oli Birma kutt
Otsi paremalt käelt kaljuahvi
Ahv ja neidised
Saared-saared
Ronida sai ka
smaragdroheline soolajärv
Miki kiigel
Teine Miki kiigel, esimene tegi pilti samast poosist
Kiigesaar, kus sõime ka nämmat lõunat
Kas ahvid olid? Olid! Saar saja metsiku ahviga. Kaks neist andsid toiduteemalise kaklusmatši
Lõpus oli veidi laulupidu ka, sest siin saarel saab soovi korral ööbida
Täna käisin juba teist korda siinoldud aja jooksul kohalikus juuksuris. Esimesel korral ajasin oma kuldkiharad maha, nüüd siis timmisin väljakasvanud sonksu. Aga juuksurist siis lähemalt.
Juuksurisalongis on tööl eraldi juuksepeseja. S.t. juukseid peseb keegi neiu, kes sind siis ka mõnusalt masseerib. Esimesel korral käisin juuksuris õhtusel ajal ja siis ei pand seda massaaži nagu tähelegi. Nüüd enne lõunat käies oli hoopis teine tera - esiteks pesi ta mu juukseid kaks korda ja ka see "massaaž" kestis mingi 5 minutit vähemalt. Kuna siin on suurim teenindusala massaaž, siis põhimõtteliselt üritatakse massaažielemente ka mujal teenindaja-kliendi suhtesse põimida. Kõige parem näide oli mingis ööklubis/baaris, kus peldikus oli üks mees, kes sind tervitas, kabiini ukse taga viisakalt ootas, käsi pesema minnes veekraani lahti keeras ja kuuma puuvillasest (!) rätikukese ulatas ning kui sa kraani kohale kummardasid, siis üritas ta ka sind sutsuke masseerida... Pärast nurus veel jootraha "Tip-tip-tip..." järgi lauldes.
Juuksurid on 75% ulatuses mehed ja neist 90% näevad välja nagu gay'd. Vähemalt eurooplasele, ilmselt kohalike elanike arvates on tegemist lihtsalt moekate noortega. Novot ja siis täna oli poisil pettumus näost näha, kui ma talle oma igavat soengukontseptsiooni selgitasin. Tema pakkus, et "teeme alt lühikese ja pealt pika ja et ühelt küljelt oleks pikem ja kõrgem ja teiselt üleminek sujuvam ja sutsu värvi ei teeks ka paha kuna päike ikkagi pleegitab ja..." No ühesõnaga valmis tavapärane lühike soeng, ütleme nii.
Juuksuris pakutakse ka karastusjooke või teed või kohvi. Pärast lõikust on muide võimalik end uuesti pesta lasta. Ma enam ei viitsinud, pealegi oli ka Jaanika läheduses lastega shoppamas ja teda ei tohi rahakotiga üksi jätta. Juuksur maksab siin (ärgem unustagem, et see ol isiin kallis salong!) 300 bahti ehk 7 eurot. Ma olen näinud, et turul on ka üks putka, seal ma küsisin kunagi, siis oli lõikus 100 bahti.
Ühel päeval jaanuaris käisime ka kohaliku saare ainsas veepargis - Coco Splash. Tegemist on ühe prantsuse paari poolt eelmise aasta veebruaris avatud lõbupargikesega, kus on 3 allalaskmistoru eri vanuses lustijatele ning mõned basseinikesed. Üldiselt väga mõnus ja karge koht ning eriti sobiv mudilastele hullamiseks, s.t. seal oli ka väga madalaid veelompe, kus imikud saaksid end hästi tunda. Meie käisime seal Hertaga kahekesi + Lauri oma perega.
Leidsin veel ühed pildid Singapurist. Viimasel, äralennupäeval käisime elukohale lähedal asunud hiina aias. Lihtsalt jalutamas ja aega viitmas, sest ikkagi oli hiina kalendri järgi vanaaasta viimane päev. Nende kuukalender on astroloogline, seega aegajalt on uus aasta jaanuaris, mõnikord veebruaris. Seekord siis vahetus aasta 23.01 ehk päeval, mil Taisse tagasi lendasime.
Hiina aiad on Singapuris park, kust meie käest küsiti sisenemisel ka piletiraha. Mis tundus ebaõiglane, kuna midagi otseselt ei toimunud, aga näha oli, et õhtuks olid ettevalmistused tehtud ja siis võis päris suur möll olla. Park oli lampidega süüdatavaid kujukesi, karusellikesi, suhkruvati- ja noolepildumiselette täis. Aga üldiselt oli kole palav päev ja väga kaua me seal ringi ei trampinud...
Vana hea Konfuutsius
Tulema on ju minu, draakoni aasta
Vot selline tilulilu, võib-olla on pimedas tõesti efektne...
Sobrasin veel arhiivides ja leidsin yhed videod, kus me Hertaga elevandiga sõitmas käisime. Ta siin lunis mitu korda, et tahab paadiga sõita ja elevandiga sõita ja hobusega sõita jne. Novot üks päev oligi selline, kus Herta lõunauni kippus pikaks venima ning emme sõitis Lauri perega kuskile randa või poodi või jumal teab kuhu. Meie aga ajasime Hertaga motika kuumaks ja suristasime salaja elevantide manu. Meil on üks "Elephant trekking'u" koht kohe külje all (käisime seal kunagi Mailise ja suuremate lastega), seega oli hea pooleteiseks tunniks kodust välja saada.
Enne kui sõitmiseks läks toitsime kuueaastast elevandipoega, siin ka paar videot sellest. Banaanikorv 60 bahti ehk 24 krooni.
Elevandi seljas 30 minutit mäkke- ja allaronimist maksab 700 bahti ehk alla 300 krooni. Teepeal sai veel ühe korvi banaane ostetud. Kogu reisi ajal meisterdab elevandijuht ühest pikast ja kiulisest palmilehest punutisi a la kuusnurkne kaelaehe, sõrmus, käepael jne. Ja no siis tahab loomulikult selle eest jootraha saada. Mul oli aga banaani ostuks olnud täpne raha ja taskus ainult 1000-bahtine, seega vaid naeratused-naeratused... Oi kui kurja nägu mahuut siis tegi...
Vt sõrmuseid ja kaelaehet
Ja veel üks asi, jällegi tüüpiline taide puhul. Elevant ju sööb nigu loom, s.t. suur loom. Ja novot taid siis ei viitsigi aegajalt mingit heina ja võsa kaugelt tuua, vaid kasutavad ümbruskonna puid ja põõsaid. Selle tulemusena näeb see elevandi matkarada lihtsalt kohutav välja - palmid on heal juhul lehetud või halval juhul lihtsalt tüvedena püsti. Vaade on mõttetu, kuna palmid ongi enamasti nagu roikad püsti. Sama suhtumine on leviv - kohalikel on ükskõik, mis nende aia taga toimub - sul võib olla megalahe villa, aga kui aed lõpeb, siis on seal prügiauk, kus on näha värvi- ja elavhõbedajäätmeid, plastmassi ja kõige peal põletatakse aegajalt oksi. Samuti taide kodud - maja ümbrus on nagu prügimägi. Kena ja korras tai elumaja on pigem erand kui reegel. Sellise nägemisel hakkad mõtlema, et kas see on ikka kohalik elanik ja kui, siis mis tal viga on...
Väike ülevaade Herta progressist basseinis. Tüdruk julgeb ise sisse hüpata (kuigi videos hoiab mul käest kinni, aga nii on veelgi turvalisem!) ja ei karda ka pead vee alla panna. Nautige!
Tänasest alates elame Lauri perega koos. Saab näha, kuidas see nali välja kukub. Õnneks on ka veebruar lühike kuu, nii et võib-olla veame isegi välja. Ja Herta ja Robin ei kakle ka kogu aeg, mõnikord saavad nad väga kenasti läbi. All pildiriba Chawengi rannast, kus lapsed lustisid...
