Singapurist lõpetuseks ning ellõu bai-bai

Kuigi tulime Singapurist juba nädala eest, on kokkuvõttev postitus interneti ja arvuti puudumisel edasi lükkunud. Nüüd aga saabus Eestist uust arvuti ja internetiga on ka enam-vähem. Siit see siis tuleb.

Kokkuvõttes peab veelkord nentima, et Singapur oma mitmekesisuses on äärmiselt mõnus. Tuleb isu süüa hiina toitu, palun, seda saab kõikjal, lisaks veel Hiinalinnas. Soovid midagi araabiamaade menüüst, sõida Arab Worldi, india toitu saab kõige ehedamas atmosfääris Little Indiast ja mujaltki, lisaks veel muidugi tavapärane rahvusvaheline menüü. Toidukauplustest saab osta muidugi kõike, mida vaja. Ka piimatooteid oli seal päris heas valikus (isegi vana head kodujuustu), puu- ja juurviljaletid olid hämmastavad (lisaks laias valikus orgaanilist kraami, mis küll väga kallis). Kultuuriüritusi on seinast-seina (sel nädalal kui meie seal olime, andis kontserti Neeme Järvi). Samas toimib kõik hästi ja valitsevad puhtus ja kord. Kaasaostetud külmkapimagnet igatahes on Singapuri osas eneseirooniline: Singapore is a FINE city (fine tähendab inglise keeli nii midagi kena/toredat kui ka trahvi). Sest trahve nad armastavad. Sööd metroos? Trahv 1000 singapuri dollarit (ca 10 000 krooni). Sõidad jalgrattaga üle kiirtee kohal oleva jalakäijate silla? Trahv 1000 dollarit. Sülitad maha? Trahv muidugi 1000 dollarit. Ja nii edasi. Sellest hoolimata, Singapuris elaks hea meelega, kõrghoonestusest hoolimata oli ta ka hämmastavalt roheline ja nagu juba varem kirjutasime, korteris elamine on seal veidi teistsuguse mekiga kui meil.

Araabia linnaosas on ka üks jalakäijate tänav, mis hästi Singapuri mitmekesisust iseloomustab: ühes otsas mošee...

...ja teises otsas kõrghoone

Little India. Nii puhast Indiat küll Indias ei kohta

Meie käisime linna vaatamas veel ka Aasia suurimaks turismimagnetiks pürgival ja ühtlasi maailma kõrgeimal vaaterattal ehk Singapore Flyer´il. 2008. aastal avatud ja 165 m kõrguse vaateratta küljes olev iga klaaskapsel mahutab 28 inimest. Niipaljudega end siiski ühte pressida ei julgeks. Natuke jube oli seal neljakesigi. Lapsedki lähenesid klaasseintele enam-vähem roomates ja üritasid näpuga katsudes aru saada, kas sealt ka alla kukkuda võib. Tiir võttis aega umbes 30 minutit ja peamiselt avanesid üleval vaated pilvelõhkujatega finantscityle ja tankeritega pikitud merele. Väidetavalt paistavad Malaisia ja Indoneesiagi kätte. Kes vaadet niisama ei taha nautida ja kel raha üle on, võib endale ka isikliku kelneriga lõuna- või õhtusöögi kaasa tellida. Tegelikult saab linnavaateid vaadata ka kõrgemalt ja väiksema raha eest, kui ühe teatud hotell-kasiino katusele end pressida (fotodel see maja, mille katusel on laev).

Elu kapslis; rahutumatele anti kaasa joonistamiskomplekt

Jõudsime mere kohale; kas keegi vaateid ka vaatab?

 

Naaberkapsel ning taustal ärilinn

Laevaga hotell-kasiino katuselt näeb linna veelgi kõrgemalt

Rahamasin täies hiilguses

Lõpetuseks, kui juba taid on laste suhtes ülisõbralikud ja tähelepanelikud, siis Singapuris olid meie lapsed lausa hitiks. Nende fotod hakkavad nüüd kaunistama mitmete hiinlaste kodusid, lisaks saime ka puupüsti täis metroodes tänu neile alati istuma ja ühekorra kingituseks pirni. Eriti sulatas nende südameid Pätu, sest juba niigi on ta väga armas, kui ta siis lahkelt oma titehäälse pehmeellilise "ellõu" kuuldavale tõi, langesid kõik nagu loogu. Hüvastijätuks siis ütleb ta nagu vana proff kunagi bai-bai. Herta leksikoni kuulub veel ka stammväljend tänks-ba-baai. Pätu juba oskab ka ise tähelepanu otsida, kui mõnel juhtumisi tõesti kohe tema jaoks silmi ei jagu. Eile Tais supermarketiski mängis ta kassapidajaga kuku-kuku mängu. Tagasi Eestis olles saab maandumine olema karm, sest ole sa seal oma parimas armsuses, ega keegi sust peale lähisugulaste välja küll ei tee.