Meie lapsed toredad

Panen siia vanaemadele ja vanaisadele, tädidele ja onudele meeleheaks ning endale hilisemaks meeldetuletuseks kirja, millised on meie laste vahepealsed arengud olnud ja mida nemad siis kah juba oskavad.

• Pärtel on vahepeal tublisti kosunud ning troopilised tingimused on olnud ülisoodsad ka hammaste kasvuks, mida siiatulekust saadik on lisandunud nagu seeni peale vihma. Jõuame just kergendunult ohata, et hammas väljas, kui juba vaatame, et oot-oot, mis tatti sealt jälle tilgub. Esimese pooleteise kuuga siin lisandus 3 purihammast. Uueks aastaks on kõik 4 purikat olemas ja tulemas esimene silmahammas.
• Kui meessugu ei peeta üldiselt verbaalselt teab mis võimekaks, siis Pätu siinkohal tõestab risti vastupidist. Herta oli kuni pooleteistaastaseks saamiseni toonud kuuldavale kolm sõna, millest ta reaalselt kasutas kahte. Pätu sõnavarast võib aga leida juba paarkümmend kasutusel olevat sõna, lisaks siis veel need, mida ta ühekordselt mingites situatsioonides meile järgi kordab (ja selles on ta päris osav). Olgu siis aktiivne sõnavara siinkohal ka ära toodud: emme, aitäh, anna, mäm-mäm, aua, auh, ou/au=õue, tip-tap=tipa-tapa, kik-kak = tik-tak ehk kell (vahest ütleb ka kell), pall, kaka, geko, lill, mõmm, nin=nina, ka-ka=kana, kop-kop, ai-ai, pai, mää, opa, kidi-kidi=kõdi-kõdi, katk=katki, papa=papu, kõik=kõik otsas (üks lemmiksõnu, näiteks visates lusika tühja pudrukaussi), alla (pehme l-iga nagu pall; hommikul voodis hakkab kohe allakorrusele minekut nõudma), aita (nõudmisena, nt kui jalad voodist alla tulles kohe põrandale ei ulata või on kuhugi kinni jäänud), kukku (kukkus), kuku (peitust mängides), auto, kass, baa (banaan). Ütleb ka Herta nime, mis kõlab rohkem nagu Eta või Aita.
• Seevastu on Herta tänaseks päevaks nii jutukas, et näiteks Lauri ei jõudnud teda siin esimest korda, kui meie väljas olime, magama pannes ära imestada, kui palju võib üks laps jutustada olles samal ajal vetsus ametis number kahe tegemisega. Seal meeldib talle tõesti lobiseda ja on tavaline, et ta end mõnda lookest rääkima unustab, kuigi kõik on ammu valmis. Ka õhtul, kui on magamapanekuaeg, on tal, üritab ta magamapanejate tähelepanu kõrvale juhtida just verbaalse tulvaga. Kõigepealt kutsub ta mõne lapsevanema ligi lausega, ma tahan sulle midagi rääkida ja kui küsida, mida siis, siis hakkab keerutamine pihta: seda, et eee.. mul on üks selline mõte, et ma siin omaette mõtlesin sellist asja nagu et...sellele järgneb mingi ootamatu mõte, mille ta siis vahepeal venitamise ajal välja mõelnud on, näiteks: kas hundid ja karud oskavad uksi lahti teha, miks pull Tommy käe katki tegi (raamatust Pipi Pikksukk) vmt.
• Kuna lastel on siin mängimiseks päris vähe mänguasju, on huvitav näha, mida siis välja mõeldakse. Ega nad on päris loominguliseks, mõnede topside (muuhulgas toiduainete pakendite), kivide, merekarpide, lehtede jmt abil suudetakse päris toredaid mänge välja mõelda. Teine rinne, mis mühinal on käima läinud, puudutab loomingulisi tegevusi nagu plastiliinidega meisterdamine, joonistamine, lõikumine (nt raha tegemine) ja värvimine. Lõpuks on Herta aru saanud värviraamatus olevate piltide mõttest ja suudab päris kenasti juba neid ka värvida. Mitte nagu varem, kui pilt sai ühe värviga paksult üle tõmmatud ignoreerides täiesti selle kujundi sisu. Praegu on tõesti hästi näha, et targutus, nagu vajaks lapsed vähe mänguasju, vastab täitsa tõele. Kõigest ümbritsevast annab kõike teha. Pärtli söögitoolist sai ühel päeval mängu juurde kuuluv tolmuimeja. Niiet mänguasjade ostmine on siiski lapsevanemate lootus, et no äkki ta nüüd mängib sellega kuid ja ma saan omi asju teha. Nojah, hea mängukaaslase olemasolu on siiski ka päris tähtis. 
• Kui Herta tuletab mõne asja nimetust meelde, ütleb ta "mis selle nimi tohikski olla". Suurt mõtteainet pakuvad viimasel ajal pullid (inspireerituna Pipi raamatust) ja pühvlid (inspireerituna kohalikust faunast). Ühe poe seinakaunistuse tõttu pakub mõtteainet ka pühvli pealuu ja selle kättesaamise võimalused pühvli peast. Selge on see, et selleks peab pühvel olema surnud, aga kuidas ta nüüd surebki, see on suur teema.
• Herta on praegu jõudnud ka suure fantaseerimise ajastusse. Ükspäev rääkis ta, kuidas ta suurele ämblikult lehte söögiks pakkus niiet ämblik teda keelega limpsas. Seejärel tõukas nimetatud ämblik teda jalaga, aga nii, et Herta surma ei saanud ja pikali ei kukkunud, kukkus ainult istuli. Eile vahetult enne ööund olin üleval duši alla ja Aivo Hertaga all. Ühel hetkel tuli tibi üles ja rammis end uksest sisse väites, et issi läks ära tennist mängima. Ja nii edasi ja nii edasi. 
• Pätut ajavad kõige enam pöördesse kassid, neid nähes kiljub ja naerab ta vaimustunult ja kargab ümber tavaliselt stoiliselt rahuliku looma ringi. Seejärel asub ta vaest looma igatpidi rappima ja sikutama. Koerad on ka vahvad, aga veidi vähem. Väga meeldib koristada, viia rämpsu prügikasti ja harjaga ringi tuustida. Nii kui harja välja võttan, hakkab jutt pihta: anna-anna ja aita. 
• Kui veel hiljaaega oli Pätu nii diskreetne mees, et kui teda pikemat aega ignoreeriti ja ei tahetud sülle võtta, siis hakkas ta kõvasti, vahest lausa läkastamiseni, köhima, siis nüüdseks teeb ta ebamugavustunde väljendamiseks sarnase intonatsiooniga häält nagu geko, ainult et sõnad on teised. Kui geko laulabki gekoo, siis Pätu teeb ehhee.

Pätu on kossihull, ta tassib neid kõikjal kaasas, proovib kõikide omi jalga ja kooberdab nendega ringi
 

Oma kunagist lemmiktegevust, kiikumist, saab Herta siin harva proovida