Toit vol 1: sukeldume supermarketisse

Oma igapäevase toidu saame kahest kohast: supermarketitest ja turult. Hetkel siis lähemalt esimestest. Neid on meie läheduses (st umbes 5-7 minutit rolleripõristamist) kaks tükki: Big C ja Tesco Lotus. Nende kahe vahel asub veel hulgilao tüüpi Makro (Cash & Carry), kus hinnad soodsamad, aga valik piiratum. Big C on suurema valikuga, aga parim on siiski Tesco. Tegemist on tuntud brittide ketiga (maailma mastaabis käibelt Wal-Marti ja Carrefouri järel kolmandal kohal, Tais turuliider).

Meie mõistes on tegu väga suure poe ehk hüpermarketiga, seega nõuab selle läbikammimine päris palju aega (vilumuse kasvades siiski üha vähem). Lisandub fakt, et igat potentsiaalset toodet tuleb tükk aega uurida ja puurida, et saada aru, millega on täpselt tegu ja mida see sisaldab. Ja ega tihtipeale lõplikku selgust saagi, sest enamus kirju on asjadel taikeelsed või siin on närviajamiseks ingliskeelselt ´ingredients´ja järgneb ainult taikeelne loetelu nendest müstilistest koostisosadest. Nii näiteks oleme orki lennanud maitsestamata jogurtiga, mis iga normaalse inimese meelest peaks olema ilma igasuguste maitsestajateta piimatoode. Aga siin, palun väga, sisaldab see suhkrut ja mitte vähe. Ja mis kõik siin suhkrut ei sisalda, singid, piimatooted, maitseained, raske on üldse ilma midagi leida. Õnneks jogurti osas oleme tänu venelastest naabrite antud vihjele leidnud väikese iisraellaste poolt peetava poe Lucky Cow (seal tuleb küll maksa hingehinda, 0,5l maitsestamata jogurtit on 70 bahti ehk ca 1,5 eurot, aga laste heaks pole ju millestki kahju). Venelaste poest saab kohupiima ja hapukoort, neid pole me veel endale lubanud, sest hinnad samuti üsna kõrged. Teisalt pole neist ka veel puudust tundnud (Aivo vist arvab hapukoore osas teisiti).

Üldse on reegliks ikka see, et need kaubad ja toidud, mis pole kohalike põhimenüüs, on üsna kallid (või noh mis, tihtipeale samal hinnatasemel nagu Eestis, aga Eestis ongi toit teatavasti kallis). Näiteks leivapäts (mitte nüüd küll päris rukkileib, aga selline mitmevilja) maksab samuti umbes 1,5 eurot, samas suur karbitäis kohalikke kirsstomateid vaid 0,4 eurot. Ja sõltuvalt sellest, kui suure sektsiooni poes miski enda alla võtab, on ka aru saada, mis on kohalikele tähtis ja mis mitte. Loomulikult on riisile eraldatud palju ruumi ja korraga saad osta suure või väga suure koguse. 0,5 kg naljakotikest pole mõtet otsida, väike kogus on nii 2-3 kilo. Samas leivale-saiale on väike nurgake ja valida on ehk umbes 7-10 sordi vahel (pluss mõned kuklid).

Lisaks on supermarket paksult täis meie jaoks täiesti tundmatuid ja müstilisi asju, mille kasutusotstarvet ei oska isegi mitte aimata. No mida teha lootoseseemnetega? Kõikvõimalike müstiliste seente, kuivatatud kalavorsti, neoonvärvides pelmeenilaadsete toodetega? Samas jällegi, jõulude ajal oleme päästetud, sest plastkotis seaverd ja soolikaid on ja mul õnnestus kogemata leida isegi odratangu. Ole naine ja hakka toppima. Isegi ühe eestikeelse kirjaga toote leidsin, vana hea Corny müslibatooni, ostsin nostalgiast ühe.

Sellised lahtiselt müüdavad vahvad kaubad nagu kuivatatud hibiskus ja krüsanteemiõied aga tunduvad olevat parim prussakatoit. Juurviljaosakonnas nende lillehunnikute peal ja vahel sebib alati ringi terve kari. Viimati pidin Lauri abi paluma kõrvitsa kärrutõstmisel, sest ka nende vahel sebis mitmeid prussakaid. Õnneks mujal pole neid märganud, aga mis teha, soe kliima ja lahtine toit lausa kutsuvad.

Hetkel on põhjapiirkonna üleujutuste tõttu poodide varustamine häiritud ja lisaks on muidugi külvatud veidi paanikat, et peaks toitu igaks juhuks koju varuma (kui peaksid kohalikud üleujutused tulema, mis võib olla paar päeva ei lase poodi minna). Seetõttu haigutavad poes mitmed letid juba üsna tühjalt. Palju on selgelt seotud nö varutoitudega, nt nuudlid ja tuunikalakonservid on praktiliselt ära ostetud, riisinurgas on suuri tühimikke. Samuti on auke juurviljaletis. Aga ei saa öelda, et poest midagi osta poleks. Meilgi on kapis pastat, riisi, tomatikastet ja tuunikala (viimased karbid poest) ning sügavkülmas lastele mõned valmisvaaritatud toidud. Samas, turul on igasugu kraamis saada nii nagu ennegi, seega tarneraskused tunduvad kimbutavat eelkõige supermarketeid.

Prussakaralli kuivatatud lilleõite vahel

Lihalett - igasugused lihakamakad, kanavarbad jne - nopi aga

Nädal tagasi need letid veel rohetasid

Rannas käidud

Pärast nädalat saarel otsustasime lõpuks ka ranna üles otsida. Kuna lapsed saavad oma lõunaunedega nüüdseks varem ühelepoole, oli mõtet õhtune basseiniskäik ära jätta, et jõuaks veel valges kalurikülla. Rand pole meie kandis mingi metsik koht, et astud enne kilomeetreid läbi puutumatu metsa, vaid kulgeb külas paralleelselt restoranidega ja päris lõpus on veidi ka asustamata ala. Meie valisime siiski ühe kokteilibaari, kus sai kottidel lebotada ja happy hourist viimast võtta. Ka lapsed said oma fruit shake´id kätte.

Ujumiseks üles rivistunud

 

Leia pildilt keegi normaalne

Märt Agu koolinoorte tantsupeolisele samme õpetamas

Ananassikokteil

Modell baaris

Õhtu lõpetasime kohalikus pererestoranis, mis varasemate tähelepanekute järgi on päris suure külastatavusega ja seda nii kohalike kui turistide seas. Seda hoolimata sinisest plastikmööblist ja Nestle kaubamärgiga vakstutest. Eks sellised need kõige ehedamad kohad tihtipeale ongi, mitte etnodekooriga nooblid asutused. Selgus, et koht asus põhimõtteliselt kohalike kodus, söögisaali kõrval oli kohe laialt avatud elutuba, kus pereliikmed televiisorit vaatasid, WC ja vannituba nurga taga oli samuti mõeldud jagamiseks pere ja restokülastajate vahel. Ja samal ajal asus see kõik kohe peatänava ääres, külasildist vaevu mõnekümne meetri kaugusel. Inimesed kasutavad ära oma elamise soodsat asukohta ning suudavad selle rahaks teha, ise välja kolimata.

Üleujutused Tais

Nagu paljud teist Eesti ajalehtedest ja mujalt lugenud on, on Tais poolsajandi suurimad üleujutused. Tõesti, Põhja-Tai ja Bangkok on tulvavete poolt üle ujutatud, kuid meil siin Samuil on asjad kontrolli all. Mõned ööd on tõesti välku paugutanud ja sadanud, kuid päevad on seni kõik olnud päikest täis. Mussoon jõuab Samuile tavaliselt novembris, siis on kuu keskmine sademete hulk ~500mm (Samui sademed). Eelmine aasta oli ka Samuil Novembris korralik sadu ja uputus, siin lingid ühe hollandlasest sukeldumisinstruktori blogis ilmunud videotele ja piltidele.


Meie elukoht on merepinnast piisavalt kõrgel, nii et üleujutused siiani ei küüni. Sestap elabki meiega samas kompleksis veel teisigi välismaalasi, kes siin juba mitmendat aastat. Meie naabriteks on venelased ja prantslased, esimesed on siin 6 aastat elanud ja teised vist 5. Venelased on endale varunud 3-4 päeva jagu kuivaineid ja nädala jagu vett ja nende sõnul sellest piisab. Sest isegi kui uputab, siis varsti valgub vesi ju ära... Loogiline! Prantslaste puhul ei ole mina veel märganud, et nad kuidagi tulvadeks valmistuksid.

Niisiis oleme ka meie varunud tsipa vett (Mailis ja Lauri rohkemgi veel) ja kappi on ka juba piisavalt makarone ja konserve varutud. Vee osas tuleb muidugi distsipliinist kinni pidada - ei ole mõtet vett varuda, kui kohe otsast seda varu hävitama asutakse... Lisaks on mul koduigatsuse peletamiseks 2 karpi sprotte ja latt suitsuvorsti kaasa ostetud. Aga kuna sprotte sõin ma ka Eestis viimati võib-olla 5 a tagasi, siis äkki pole neist igatsuse puhul ikkagi abi. Pirkole ja Janale on palve detsembris verivorste ja hapukapsast kaasa tuua.

Kodustele teadmiseks siis, et üleujutusteks oleme valmis.

Algab päev, algab päev

 Eile tõi Pärtel pärast hommikusööki teisest toast oma ujumiskostüümi ja pürstis välisukse poole. Kutil on päevakava hästi selge, sest sel ajal on tõesti kavas hommikune sulps. Siinkohal on siis ka põhjust heita suur ja tume saladusteloor sellelt, kuidas meie päevad seni üldjoontes välja on näinud.

Meil Pärtliga on äratus sõltuvalt päevast vahemikus 6.30 - 7.30. Siis allakorrusele pudrule ja võikudele, samuti esimene amps igapäevastest puuviljadest (neid sööme siin ikka kilode kaupa). Söögi kõrvale vaatame taikeelseid uudiseid üleujutustest, mida tuleb nonstop.
8.30 ärkavad Herta ja Aivo, mõnulevad voodis ja ajavad end siis sööma. Samaaegselt toimub hängimine kahe maja vahet.
10 paiku jõuavad mõlemad pered basseini äärde ja aset leiavad esimesed ujumisringid.
10.30 mina Pärtliga tuppa tema esimesele päevaunele, vajadusel tuleb talle lõunasööki tegema hakata
Ca 11.30 on ka ülejäänud end jälle päevariietesse saanud.
Veidi enne 12 toimuvad arutelud, kes läheb toiduturule lõunasöögi järele.
12.30 toit ja hunnik värskeid turult ostetud puuvilju on kodus ja järgneb tunnine söögiorgia.
14 paiku suuremad lapsed lõunaunele. Vajadusel tandemid Jaanika-Lauri või Mailis-Aivo rolleriga poodi või on lihtsalt vaba aeg (s.t. kellel on ja kellel mitte, ikka peab mõnd väiksemat passima ja mõned meist teevad isegi tööd).
15 paiku ka Pärtel tuttu.
16-16.30 on kõik üleval, võtavad väikse ampsu midagi süüa ja järgneb teine basseinitiir
peale 17 kas kodune ühine söögitegu või siis külasse sööma (väljas Tai toitu süüa on odavam variant). Igal juhul järgnevad toidule jällegi puuviljad.
20-20.30 Pärtel ööunne, seejärel hängimised ühe või teise pere juures, loendame õues ööpimeduse varjus välja roninud hiidtigusid üle, sõidutame lapsi rolleriga, viimased ühismängud, mõnedel ka romantilised ujumaskäigud pimeduses (bassein on siiski valgustatud).
21.30-22.00 ka Herta magab. Seda aega tahaks hirmsast ettepoole tuua, et lapsevanemad ka rohkem vaikust ja rahu õhtul saaksid.

Päeva rütmi määravad paljuski laste unevajadused ning samuti keskpäevane kuumus, millega lihtsalt ei jaksaks end kuhugi välja vedada muul moel kui ehk konditsioneeritud autos, mida meil pole. Kui nüüd keegi arvas, et ärkame hommikul hilja, libistame end jahedate koksidega vee äärde ja korjame end sealt õhtul jälle kokku, et mõnes rannalokaalis mõnuleda, siis nende suureks pettumuseks peab ütlema, et elu kahe väikelapsega on Tais täpselt niisama keeruline ja toimekas kui kõikjal mujal üle kogu maailma.  Ehk siis neile peab und organiseerima, neile peab süüa tegema, neid peab kasima ja see kõik võtab märkimisväärse aja.


Hetkel töötame välja strateegiaid, kuidas lapsevanemad saaksid õhtul kahekesi välja minna nii, et teine pere kõik lapsed oma hoole alla võtaks. Sest need rannarestod on ikka väga mõnusad, aga mitte nii, et pead seal olles pidevalt lapsi taga ajama ja selle kõrvalt jõuad oma Tom Yami 2 minutiga sisse luristada.

hommikusöök

Pärtel teeb kohalikus söögikohas aega parajaks

Meie õue koer Dam või Bom (eesti keeli must) valvab õhtul tavaliselt meie ukse ees

lõunased puuviljad

sissepääs meie kodukülla

.

Kohanemine

26 kraadiseks konditsioneeritud toas hakkas külm, pidin ukse lahti tegema ja sooja õhku sisse laskma.

Eile oli vihmasem ja sombusem, tänaseks oli basseinivesi hommikul kukkunud 28-29 kraadilt umbes 25-le. Külm oli, brrrr! Tuli end kokku võtta, et sisse ronida.

See vist ongi aklimatiseerumine.

Vrumm-vrumm

Ringiliikumiseks on kahe pere peale meil hetkel selline loom. Kohalikud suudavad rolleri selga pressida kuni 7 liikmelise pere (ärge küsige kuidas), meie piirdume kahega. Rolleriõnnetus on kõige tõenäolisem õnnetus, mis sinuga saarel juhtuda võib, just Samuil on selles osas eriti kurjakuulutav statistika. Sestap võristame vaikselt, juhtideks esialgu Aivo või Lauri ja naisukesed tagaistmel. Lapsed on saanud sõitu proovida vaid vaiksel kodutänaval ja manguvad seda ikka uuesti ja uuesti. Niiet, vanaisa, auuuu, kuidas motikaost edeneb?

Pühapäevahõnguline lõõgastus

Pärast rasket nädalast puhkamist tundus olevat paras aeg end premeerida lõõgastava massaaziga. Kohe meie kodu nurga taga asub the Sunday´s Sanctuary Resort & Spa, kus naabrid nagu meie saavad ka väikest allahindlust. Oma kodulehel reklaamivad nad end kui midagi unikaalset ja Tai turismiameti poolt seninägematuks spaparadiisiks valitut.

Mul puudub võrdlusmoment, aga kena oli see pisike spa tõesti. Märksõnadeks võiks olla rustikaalsus ja looduslähedus, aga seda siiski moodsas võtmes. Nagu paljud teised kohalikud asutused (nt lennujaam), oli ka see vabaõhu asetsedes põnevalt troopilises aias, kus massaažimatid asusid platvormidel kahel pool keskset veekanalit ja veeseina, varju pakkus vaid siinmail tüüpiline lehtkatus (mis meenutab meie rookatust). Veeseina mõnusa solina, vulina ja orientaalse maheda muusika taustal tehti 90 minutit jumalikult mõnusat masaazi jumalikult mõnusate sidrunheinalõhnaliste vahenditega. See oli päris huvitav masaaz, mis keskendus seljale ja kaelale, aga võttis läbi ka kõik teised kehaosad ja miksis sisse ka võtteid Tai massaažist. Kui tihtipeale läheb masaaž seda paremaks, mida paremini massöör ja masseeritav teineteist tunnevad, siis seekordne oli küll kohe naelapea pihta. Pean vist tagasi minema...

Fotod kahjuks pole parimad, sest hakkas juba hämarduma (http://www.thesundaysresort.com/gallery_Spa.asp)

Bassein, kus lõõgastuda pärast aurusauna

massaažiala

Nii kuum on tunne

Ilmaga on siin lihtne, päeval on 30-32 kraadi (ilmateate väitel tundub see aga nagu 35, võib olla tõesti) ja öösel 26-27 kraadi. Veidi variatiivsust toob tõsiasi, et hetkel on siin vihmaperiood, mis peaks oma täisvõimsuse saavutama novembris. Mida see täpselt tähendab, ei tea keegi. Iani sõnul sadas eelmise aasta novembris iga päev kuu aega järjest, seevastu üleelmisel aastal vaid 2 päeva. Kuna sel aastal oli siin ka märtsis suur ja ootamatu üleujutus, siis ehk seekord halastatakse. Üleujutus tähendab madalamatel aladel ikka korralikku uputust, nt saarele ringi pealetegeval peateed olevat vett meesterahval jagunud puusani. Selline olukord taandus siiski paari päevaga. Sel aastal on aga ulatuslikud üleujutused tabanud Põhja-Taid, hävinud on korralik osa riisisaagist ning Ian soovitas meil endale ette joogivett varuda, kuna seda tuuakse muidu hetkel vee all olevast Põhja-Bangkokist. Kohalik Samui Gazette küll rahustab, et seekord on ka siinsed võimud palju paremini ette valmistunud ja vastavad õppused läbinud. Meie naabriteks olev Tais aastaid elanud Vene perekond soovitas hoida kodus paari päeva toiduvaru, aga midagi hullu nende sõnul ei juhtu.

Meie oleme siin vihma saanud küll, enamasti sajab öösiti ja sajuga kaasnev tavaliselt ka korralik äike. Mitte nii nagu Eestis, et korraks käib pilv üle ja kõmmutab kiirelt ära. Siin jätkub paugutamist pikemaks. Ühel ööl algas kõik ca 3 paiku ja lõppes 7.30 hommikul, nii kui üks pilv eemaldus tuli kohe uus pikne peale. Kaasnähuna käis ka elekter mitu korda sisse-välja, olles kõige pikemalt ära pool tundi. Kuna see mõjutab ka konditsioneeri tööd, siis pikemaid power-cute eriti ei sooviks.

Enamasti on siiski nii, et vihm läheb üle, päike tuleb välja ja kõik on sekundiga kuiv ja väga palav. Kõige mõnusamad on need ilmad, kui ei saja, aga on siiski pilves, sellised soojad ja sombused.

Me koduke on tilluke...

..aga ta on juba päris armas me perele. Siinsamas majas enne elanud Eesti pere hea kogemuse tõttu julgesime veel kodumail olles ka endale selle järgnevaks 4 nädalaks koduks valida. Ja võib olla pikendame seda aega veelgi. Tegemist on siin tüüpilise kompleksiga, mis koosneb 6 kahekorruselisest ridaelamuboksist, igaühes elutuba-köök ja kaks privaatvannitoaga magamistuba. Boksid asetsevad ümber mõnusa basseini (kohustuslik sulps 2 korda päevas), grillimisnurga ja kena troopilise aia.

 

Majad kuuluvad enamuses British Airways töötajatele, kes siin ise võimalusel puhkavad, ülejäänud aja aga neid välja rendivad. Meie ajame asju kohapealse britist ekspat Ianiga, kes ka ise ühe boksi omanik. Tema transportis meid lennujaamast siia, toob meile autoga kohale suuri joogiveetünne, soovitab, kust mida saada ja aitab muudes praktilistes küsimustes. Eriti luks on see, et 2 korda nädalas käivad koristajad.

10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on romantiline ja prantsuse mõjudega Fisherman village,
ümber nurga aga toiduturg, mis pakub värsket toidukraami, aga ka kohapeal valmistatavaid Tai roogi, mida saab süüa kohe turul või osta kaasa. Viimast oleme me juba kõvasti ekspluateerinud ja käik turule on igapäevane. Kõigepealt tellimus sisse ja seejärel turul kott puu- ja juurvilju täis. Toit on odav, ja hea, 4 suurt ja 2 väikest inimest saavad söönuks ca 1 - 1,5 eurot nägu. Korralikud supermarketid on 5-10 minutise rollerisõidu kaugusel (sh tuntud Tesco keti esinduspood).

Külasse õhtusöögile, selline rong on suur vaatamisväärsus, sest kohalikud jala ei käi

Ja nüüd kõiki kõige enam huvitavast teemast, kus on siis rand ja kas veedame seal kogu oma aja? See on ju korraliku lõunamaa puhkuse alustala. Aga ei, sinna pole me nädala jooksul veel peale ühe õhtuse rannarestoranis peetud õhtusöögi sattunud. Lihtsalt ei ole viitsinud (kuna ta just õue all ei asu) ja ega elu nelja väikelapsega Tais ei erine elust nendega Eestis. Enamuse ajast keegi pidevalt tahab magada-süüa ja kui tahta veel teise perega koos asju ette võtta, siis ainukeseks ühiseks kodust väljumisajaks on praegu olnud õhtupoolik, kui suurem kuumus on taandunud, aga klassikaline rannailm ka läinud (pimedaks läheb kell 18). Aga küll me veel sinna jõuame, basseini tõttu ei tunne me mereveest hetkel puudust.

Tallinnast Koh Samuile

Plaanis oli juba ette ärevaks tegev 15 tunnine lennureis marsruudil Tallinn-Helsinki-Bangkok-Koh Samui ja seda järjest paaritunniste vahedega lennujaamades. Kokkuvõttes võib sooritust hinnata hindega 4+.

Ühest küljest on kolmene Herta juba igati vastupidav reisisell, kes Bangkoki lennul kustus kohe pärast õhtueinet ehk siis poole kahe paiku öösel ning avas silmad siis, kui lennukis kuulutati hommikut ja hakati vastavat toidukorda serveerima. Vahepeal tuli tal lihtsalt aidata läbi une külge vahetada ja patja kord ühele kord teisele käetoele tõsta.  Uni oli siiski magus ja oleks ilmselt veelgi jätkunud, aga mis teha.

Seni vaid voodis uinuda oskav Pätu seevastu pidi pärast kaheksatunnist üleväsitavat ülevalolekut, mis vist senise elu pikim, õppima süles kustuma, mida ta peale mõningast rööki ka tegi ja lasi end isegi kuni 6 kuustele mõeldud baby basketisse ringi tõsta (ükskord kah eelis vähesest kaalust). Varsti avastas ta siiski, et see on kitsas mis kitsas ja lennuki kuiv õhk pani nina kinni laskmata korralikult hingata. Nii tuli seda rööki iga veidi aja tagant ja kohati juba päris pikalt. Lõpuks tõstis Aivo ta nurka põrandale magama ja seal jätkus und tubliks 5 tunniks. Hommikul olid meie kõrval tinutanud Soome onud Pätuga sama sõbralikud kui õhtul, mängisid lõbustuseks kus on nina - kus on kõrv mänge ja lohutasid Aivot, et ka nende lapsed on omal ajal korralikud reisiröökimised ära teinud. Ja eks neid tittesid röökis ümberringi teisigi.

Igatahes kokkuvõtteks, paarinädalaseks reisiks sellist lendu titega läbi elada ei viitsiks, vähemalt kolmesega juba reisiks küll. Ja nii pikk lend on mõeldav ainult öisena, ei kujuta küll ette, mida muidu 10 tundi lastega lennukis teeks. Nii kaua ei jaksa keegi isegi multikat vaadata.

Rõhumuutused lennukis häirisid vaid meiesuguseid vanainimesi, Herta luristas samal ajal smuutit

Samui maailma romantilisemasse rookatusega paviljonidest koosnevasse vabaõhulennujaama jõudes võttis meid vastu soe ja niiske saunailm.Saime kohe higi lahti enne kui transfeeri jääkülmaks konditsioneeritud autosse istusime.  Lapsed olid ka päeva hästi vastu pidanud ja läksid magama kenasti siinse aja järgi vastavalt kell 7 ja kell 9 ja magasid nagu kotid.

Pätu ootab pagasit

Proloog

Kes: 2 peret kokku 4 suurt ja 4 väikest (4,5 aastane, 3 aastane, 1,5 aastane ja 1 aastane)
Kuhu: Koh Samui - suuruselt kolmas saar Tai Kuningriigis, tsipa suurem kui Muhumaa, elanikke umbes 40 000, lisaks lugematu arv turiste
Millal: oktoober 2011 - märts 2012
Miks: vähem külma, vähem pimedust, vähem tatiseid ninasid