Meie mõistes on tegu väga suure poe ehk hüpermarketiga, seega nõuab selle läbikammimine päris palju aega (vilumuse kasvades siiski üha vähem). Lisandub fakt, et igat potentsiaalset toodet tuleb tükk aega uurida ja puurida, et saada aru, millega on täpselt tegu ja mida see sisaldab. Ja ega tihtipeale lõplikku selgust saagi, sest enamus kirju on asjadel taikeelsed või siin on närviajamiseks ingliskeelselt ´ingredients´ja järgneb ainult taikeelne loetelu nendest müstilistest koostisosadest. Nii näiteks oleme orki lennanud maitsestamata jogurtiga, mis iga normaalse inimese meelest peaks olema ilma igasuguste maitsestajateta piimatoode. Aga siin, palun väga, sisaldab see suhkrut ja mitte vähe. Ja mis kõik siin suhkrut ei sisalda, singid, piimatooted, maitseained, raske on üldse ilma midagi leida. Õnneks jogurti osas oleme tänu venelastest naabrite antud vihjele leidnud väikese iisraellaste poolt peetava poe Lucky Cow (seal tuleb küll maksa hingehinda, 0,5l maitsestamata jogurtit on 70 bahti ehk ca 1,5 eurot, aga laste heaks pole ju millestki kahju). Venelaste poest saab kohupiima ja hapukoort, neid pole me veel endale lubanud, sest hinnad samuti üsna kõrged. Teisalt pole neist ka veel puudust tundnud (Aivo vist arvab hapukoore osas teisiti).
Üldse on reegliks ikka see, et need kaubad ja toidud, mis pole kohalike põhimenüüs, on üsna kallid (või noh mis, tihtipeale samal hinnatasemel nagu Eestis, aga Eestis ongi toit teatavasti kallis). Näiteks leivapäts (mitte nüüd küll päris rukkileib, aga selline mitmevilja) maksab samuti umbes 1,5 eurot, samas suur karbitäis kohalikke kirsstomateid vaid 0,4 eurot. Ja sõltuvalt sellest, kui suure sektsiooni poes miski enda alla võtab, on ka aru saada, mis on kohalikele tähtis ja mis mitte. Loomulikult on riisile eraldatud palju ruumi ja korraga saad osta suure või väga suure koguse. 0,5 kg naljakotikest pole mõtet otsida, väike kogus on nii 2-3 kilo. Samas leivale-saiale on väike nurgake ja valida on ehk umbes 7-10 sordi vahel (pluss mõned kuklid).
Lisaks on supermarket paksult täis meie jaoks täiesti tundmatuid ja müstilisi asju, mille kasutusotstarvet ei oska isegi mitte aimata. No mida teha lootoseseemnetega? Kõikvõimalike müstiliste seente, kuivatatud kalavorsti, neoonvärvides pelmeenilaadsete toodetega? Samas jällegi, jõulude ajal oleme päästetud, sest plastkotis seaverd ja soolikaid on ja mul õnnestus kogemata leida isegi odratangu. Ole naine ja hakka toppima. Isegi ühe eestikeelse kirjaga toote leidsin, vana hea Corny müslibatooni, ostsin nostalgiast ühe.
Sellised lahtiselt müüdavad vahvad kaubad nagu kuivatatud hibiskus ja krüsanteemiõied aga tunduvad olevat parim prussakatoit. Juurviljaosakonnas nende lillehunnikute peal ja vahel sebib alati ringi terve kari. Viimati pidin Lauri abi paluma kõrvitsa kärrutõstmisel, sest ka nende vahel sebis mitmeid prussakaid. Õnneks mujal pole neid märganud, aga mis teha, soe kliima ja lahtine toit lausa kutsuvad.
Hetkel on põhjapiirkonna üleujutuste tõttu poodide varustamine häiritud ja lisaks on muidugi külvatud veidi paanikat, et peaks toitu igaks juhuks koju varuma (kui peaksid kohalikud üleujutused tulema, mis võib olla paar päeva ei lase poodi minna). Seetõttu haigutavad poes mitmed letid juba üsna tühjalt. Palju on selgelt seotud nö varutoitudega, nt nuudlid ja tuunikalakonservid on praktiliselt ära ostetud, riisinurgas on suuri tühimikke. Samuti on auke juurviljaletis. Aga ei saa öelda, et poest midagi osta poleks. Meilgi on kapis pastat, riisi, tomatikastet ja tuunikala (viimased karbid poest) ning sügavkülmas lastele mõned valmisvaaritatud toidud. Samas, turul on igasugu kraamis saada nii nagu ennegi, seega tarneraskused tunduvad kimbutavat eelkõige supermarketeid.
 |
| Prussakaralli kuivatatud lilleõite vahel |
 |
| Lihalett - igasugused lihakamakad, kanavarbad jne - nopi aga |
 |
| Nädal tagasi need letid veel rohetasid |
No comments:
Post a Comment