Pärast nädalat saarel otsustasime lõpuks ka ranna üles otsida. Kuna lapsed saavad oma lõunaunedega nüüdseks varem ühelepoole, oli mõtet õhtune basseiniskäik ära jätta, et jõuaks veel valges kalurikülla. Rand pole meie kandis mingi metsik koht, et astud enne kilomeetreid läbi puutumatu metsa, vaid kulgeb külas paralleelselt restoranidega ja päris lõpus on veidi ka asustamata ala. Meie valisime siiski ühe kokteilibaari, kus sai kottidel lebotada ja happy hourist viimast võtta. Ka lapsed said oma fruit shake´id kätte.
 |
| Ujumiseks üles rivistunud |
 |
| Leia pildilt keegi normaalne |
 |
| Märt Agu koolinoorte tantsupeolisele samme õpetamas |
 |
| Ananassikokteil |
 |
| Modell baaris |
Õhtu lõpetasime kohalikus pererestoranis, mis varasemate tähelepanekute järgi on päris suure külastatavusega ja seda nii kohalike kui turistide seas. Seda hoolimata sinisest plastikmööblist ja Nestle kaubamärgiga vakstutest. Eks sellised need kõige ehedamad kohad tihtipeale ongi, mitte etnodekooriga nooblid asutused. Selgus, et koht asus põhimõtteliselt kohalike kodus, söögisaali kõrval oli kohe laialt avatud elutuba, kus pereliikmed televiisorit vaatasid, WC ja vannituba nurga taga oli samuti mõeldud jagamiseks pere ja restokülastajate vahel. Ja samal ajal asus see kõik kohe peatänava ääres, külasildist vaevu mõnekümne meetri kaugusel. Inimesed kasutavad ära oma elamise soodsat asukohta ning suudavad selle rahaks teha, ise välja kolimata.
No comments:
Post a Comment