Ujumistreeningud 2

Täna oli 9. ujumistund ja Herta on arenenud metsiku kiirusega :) Ujus täna kahe hingamisega põiki üle basseini. Samuti sukeldub 1.2 meetri sügavusele ja toob basseini põhjastpalli ära. Suudab maksimaalselt 5 sekundit hinge kinni hoida, kui miski teda vee all tegevuses hoiab.

Paneme üles 2 klippi, kus tänane tase näha on. Pätu on ka huviline, tahab kõike kaasa teha ja ütleb ka "kick-kick-kick..."

Siin on väike ring Pätuga, Hertal väike paus ja mänguaeg.

Siin üks ilus üle basseini ujumine...

Ujumistreeningud

Kõik sai alguse sellest, et meie koduõuel kajasid igapäevaselt ergutushüüded nagu "Good job!", "Good girl!", "That´s the way!", mis olid mõeldud kohe-kohe viieseks saava vene tütarlapse Nika ujumisoskuste ergutamiseks. Herta käis samal ajal pidevalt ümber basseini kiibitsemas ja trenni jälgimas. Meile tundus, et kuigi Herta on küll siin suureks veesõbraks saanud, on siiski veel vara eratreeneri palkamiseks. Ega me pole venelased, kes lapsi maast madalast tennisetrennide, kunstiringide ja keeletundidega drillivad. Aga Herta ei jätnud jonni ja hakkas ajama, et tema tahab ka kätisteta basseini sügavas osas ujuda. Ja kui Nika hakkas koju tagasi minema, uurisime austraallannast õpetaja käest, kas oleks mõtet Hertaga ka trenni teha. Tuli välja, et on küll ja et mida vanem laps, seda keerulisem on saada teda nägu vette panema. Seega lausa viimane aeg. Nüüdseks on kuus tundi möödas ja areng on silmnähtav. Kui algselt oli Herta küll tahet täis, siis näo vettepanek tundus siiski hirmus ja tund möödus vaheldumisi emmet ja issit hüüdes. Sellest hoolimata ronis ta ikka basseini tagasi ja tahtis ka tunnivälisel ajal proovida, kuidas välja tuleb. Ja tahe on ju põhiline, sest nüüdseks ei morjenda teda üleni vee alla vajumine eriti üldse, kui just suurem lurts vett sisse ei lähe, mida ikka juhtub, sest suu kinnihoidmise asemel on kogu aeg vaja lõkerdada ja jahvatada. Aga kui lähebki, siis oskab ta selle päris hästi ka välja puristada. Ja eilsest alates suudab ta paar meetrit täitsa iseseisvalt ära rapsida. Nüüd siis oleks vaja, et ta selle näo veidi teadlikumalt vette paneks ja õigel ajal hinge kinni hoiaks  ning õigel ajal hingaks. Ega need umbes 10 ujumistundi temast veel ujujat tee, oleks teadnud, oleks varem pihta hakanud. Aga oluline läbimurre on tehtud ja siit tuleb oskusi edasi arendada. Ise on ta nüüd muidugi vaimustuses.

Soojendusharjutused Gabby'ga

Pätu teeb samu harjutusi

Pätugi jälgib trenni ja teeb jõukohaselt kaasa. Ühtlasi on tal hästi selge ka jalalööke ergutav "kick-kick-kick".

Siin ka videojäädvustused senisest arengust. Põhimõtteliselt on tase selline, et kui ta peaks kogemata basseini kukkuma, siis on ta võimeline sealt välja ujuma.

 

Sukeldumine

Sel nädalal siis võtsime ka Lauriga päeva vabaks ja läksime sukelduma. Lauri tegi detsembris koos Pirko ja Tuuliga PADI litsentsi ära, minul oli see juba varasemast. Teenusepakkujaid on kohapeal palju, aga läksime Pauliga CSI Samui'st ehk sama tüübiga, kes Laurit koolitas. Kuna mei laega siin on, siis valisime päeva, mil meri oli tõeliselt vaikne ja lainetus olematu. Vees oligi nähtavus 10-20 meetrit. Sukeldusime esmalt Chumpon Pinnacle's, siis sõitsime Koh Tao'le lõunat sööma ning pärast uus sukeldumine Shark Island'il. Kokkuvõttes oli üle keskmise hea sukeldumine - hoolimata sellest, et ühtegi haid ega kilpkonna ega muud haruldasemat sorti elukat ei näinud, oli näha siiski piisavalt. Sebisime kaasa ka kaamera ja all on näha fotod meie reisist. Eks ma siis kommenteerin üht-teist...

Lauri ja mina tagaplaanil, vee all oleme pagana sarnased...

Enamuse kalade eestikeelseid nimetusi ma ei tea, seega ei hakka ka neid siia kirjutama. See on selline hambuline angerjaline, ingl.k eel, eesti k vist moreen.

See kala oli umbes meetrine

Tüüpilised anemokalad, elavad pehme koralli peal, mis on mürgine ja kaitsb seega suuremate kiskjate eest. Kuulsad tänu multikale Nemo

Liblikkalad? Butterfly fish

Mõned kalaparved

Mina pehme koralli kohal

Kõik on OK

Need korallid on minu arust kõige ilusamad, nad on pehmed ja voolavad ja nendes elab palju anemokalu. Ja värvid on fantastilised.

Kui muidu on liblikkalad äiksed, nagu eelmisel pildil näha, siis see on poolemeetrine

Barrakuudaparv

Mina üritan barrakuudade taustal poseerida, aga eriti pole näha...

Nudibranch, ka väga huvitavad elukad. Nagu seened meres, s.t. kui neid on, on vesi järelikult puhas s.t. saastumata

Mudilaste update

Mida siis vahepealsete arengute kohta öelda? Pärtlil on sahtel praktiliselt hambaid täis ja jonnida oskab ta visates nii selili, külili kui kõhuli. Hertal on jonnimine ammu selge, seetõttu võib ta vahel juba päris tubli laps olla ja viimasel ajal on auasjaks küsida mult õhtul, kas ta juba magama ei peaks minema, seejärel end duši alt tulles ise ära kuivatada, ise pidžaama selga panna ja teki alla ronida. Seega saan mina end samal ajal rahumeeli pesta. Tore.

Cafe de la Mar´i kõrval; lõpuks napsas papagoi näpust vere välja

Parema puudumisel meisterdas Pärtel endale ise söögitooli

Herta isestiliseeritud väljanägemisega, Pärtel on muidu tüüne kutt

Murumunad

Pätu dirigeerib arbuusisöömist

Ufo toimetab

Vanamees ja meri

Mafioosnik

Tulen merest

Herta tavapärases poseerimistuhinas

Pätu piilub naisi

Nüüd Miki läeb Piritalt merele

Et aeg lendab ja kojusõiduaeg tiksub lähemale, siis tuleb meil kiirelt läbida kõik need tursimiatraktsioonid, mille tegemiseks seni on tundunud aega veel oh kui palju olevat. Üks neist oli Angthongi rahvusliku merepargi külastus. Tegemist on kaitse all olevate kaljusaarekeste kogumiga, mis on kõik, välja arvatud üks, asustamata. Kui mõnes kohas ahvid välja arvata. Turiste käib neil muidugi ka rohkelt ja võimalik on võtta ka ööbimisega reis. Aga üldiselt oli selle päeva eesmärk siiski Tai kauni looduse nautimine ja see läks hoolimata tavaturistikast tuurist päris hästi korda. Kartsin küll, et kõigi nende ühte kohta suunduvad paatide tagajärjeks on paras laulupidu, aga kuidagi suudavad operaatorid erinevate saarekeste vahel oma aja nii ära jagada, et oli üsnagi rahulik ja privaatne olemine. Ilmselt aitas sellele kaasa ka juba rahunev turismihooaeg. Looduse nautimine tähendas erinevate saarekeste vahel kiirpaadiga seiklemist, snorgeldamist (if you´ve been to Red Sea, you can´t go back ehk nagu ette hoiatatud selle tuuri läbinute puhul: surnud korall ja igavad kalad), kanuuga sõitmist, ilusates puhastes (!) randades ujumist ja niisama rahulikult võrkkiiges lesides leiva luusse laskmist samal ajal miljonidollarivaadet merele nautides. Peamine hitt meie jaoks Mailisega oli muidugi vabadus teha seda kõike ilma mudilaskarjata. Oli ilus ja oli mõnus.

Merele Petcherat Marinaga, soovitame soojalt

Giidiks oli Birma kutt

Otsi paremalt käelt kaljuahvi

Ahv ja neidised

Saared-saared

Ronida sai ka

smaragdroheline soolajärv

Miki kiigel

Teine Miki kiigel, esimene tegi pilti samast poosist

Kiigesaar, kus sõime ka nämmat lõunat

Kas ahvid olid? Olid! Saar saja metsiku ahviga. Kaks neist andsid toiduteemalise kaklusmatši

Lõpus oli veidi laulupidu ka, sest siin saarel saab soovi korral ööbida

Sama ranna teine ots oli inimtühi