Thursday, February 16, 2012

Nüüd Miki läeb Piritalt merele

Et aeg lendab ja kojusõiduaeg tiksub lähemale, siis tuleb meil kiirelt läbida kõik need tursimiatraktsioonid, mille tegemiseks seni on tundunud aega veel oh kui palju olevat. Üks neist oli Angthongi rahvusliku merepargi külastus. Tegemist on kaitse all olevate kaljusaarekeste kogumiga, mis on kõik, välja arvatud üks, asustamata. Kui mõnes kohas ahvid välja arvata. Turiste käib neil muidugi ka rohkelt ja võimalik on võtta ka ööbimisega reis. Aga üldiselt oli selle päeva eesmärk siiski Tai kauni looduse nautimine ja see läks hoolimata tavaturistikast tuurist päris hästi korda. Kartsin küll, et kõigi nende ühte kohta suunduvad paatide tagajärjeks on paras laulupidu, aga kuidagi suudavad operaatorid erinevate saarekeste vahel oma aja nii ära jagada, et oli üsnagi rahulik ja privaatne olemine. Ilmselt aitas sellele kaasa ka juba rahunev turismihooaeg. Looduse nautimine tähendas erinevate saarekeste vahel kiirpaadiga seiklemist, snorgeldamist (if you´ve been to Red Sea, you can´t go back ehk nagu ette hoiatatud selle tuuri läbinute puhul: surnud korall ja igavad kalad), kanuuga sõitmist, ilusates puhastes (!) randades ujumist ja niisama rahulikult võrkkiiges lesides leiva luusse laskmist samal ajal miljonidollarivaadet merele nautides. Peamine hitt meie jaoks Mailisega oli muidugi vabadus teha seda kõike ilma mudilaskarjata. Oli ilus ja oli mõnus.
Merele Petcherat Marinaga, soovitame soojalt
Giidiks oli Birma kutt
Otsi paremalt käelt kaljuahvi
Ahv ja neidised


Saared-saared
Ronida sai ka

smaragdroheline soolajärv



Miki kiigel
Teine Miki kiigel, esimene tegi pilti samast poosist

Kiigesaar, kus sõime ka nämmat lõunat

Kas ahvid olid? Olid! Saar saja metsiku ahviga. Kaks neist andsid toiduteemalise kaklusmatši

Lõpus oli veidi laulupidu ka, sest siin saarel saab soovi korral ööbida
Sama ranna teine ots oli inimtühi

No comments:

Post a Comment