Millist elu Sina tahad elada?

Küsimus Pätu näitel. Pildid tehtud ütleme 5 päevase vahega. Kas tahaksid elada kliimas, kus võid hopsti välja minna, ilma et peaksid 10 minutit riidesse panema? Või naudid kelgutamist ja uisutamist nii väga? Ma juba otsin tööd Singapuris...

Haisvad puuviljad

Olime varem ka kuulnud ,et näiteks Malaisias on keelatud duriani ühistranspordis vedada. Et haiseb nii, et osad inimesed minestavad. Meie reisi viimases ööbimiskohas õnnestus näha lõpuks ka vastavat keelumärki. Huvitav, mis neil mangosteeni vastu on, see küll kuidagi pahalõhnaline ei olnud...

Hailahe haid

Veel Koh Taol olles käisin taaskord haide lahes snorgeldamas. Olin siinsamas ka 4 aastat tagasi ning siis sai mõnusalt ja kergelt südame all judinaid tundes koos haidega ujutud. Seega üritasin ka sel aastal sama kogemust saada. Seekord olid kõik eeldused suurepärased - nähtavus hea, meri rahulik ja aeg ka hea. Mida aga ei olnud, olid haid. Ujumis vist mingi tunni ja olin juba loobumas ning tegelikult olingi juba võtnud suuna tagasi kaile kui äkki ilmuski ei-tea-kust välja u. kahemeetrine mustatipuline riifihai (blacktip reef shark). Olin muidugi väga rõõmus ja üritasin temaga "sammu pidada" nii kaua kui võimalik. Mingi minutikese sai temaga ringi kruiisitud, siis pani ta plehku. Ja mina naasesin "kodusadamasse".

Ülal mäe otsas asuvas kohvikus imesin cocat ja vaatasin lahte kui ettekandja näitas mulle, et ka u.100 meetri kauguselt on võimalik haisid ujumas näha. Seega, leidke allolevas videos ujuv hai (ilmselt tuleb Youtube's seda vaadata, seal veidi parem resolutsioon...)!

Siin on abiks väike ekraanipilt...

Eestis tagasi!!

Ootamatult jõudiski kätte aeg, kus tuli koju tagasi lennata. Lennureis oli tiptop, igal pool jõudsime kenasti lennukile, pagas saabus ka sama lennuga, ainult käru suudeti veidi lõhkuda. Ja esmamulje kodukamaralt - Eesti kliima on ikka mõttetu küll...

Aga me ei jäta veel blogimist, on veel mõningaid pilte ja mõtteid, mida jagada, seega paar-kolm postitust tuleb veel!!! 

Pärnu mudaravila

Väikse vaevaga sai siin Koh Tao rannapilte muditud ja kas nad ei näe välja nagu sajandialguse Pärnu postkaardid?

No kas pole ilus pere?

 

Hoolitsev õde

Puhkav patsient

Minu kaunis kaasa

 

 

Siin me oleme, Koh Phangan!

Alljärgnev tekst on kirjutatud juba laupäeval, aga netiprobleemide tõttu pole ma teda üles saanud.

Ära iial ütle iial kehtib jälle ja pean sööma oma sõnu, et Taolt me enam mujale ei liigu kui Samuile ja sealt koju. Tao on ilus ja armas ja veetsime seal ju lausa kümme ööd, aga peamine, mis meid seal siiski lahkuma pani, oli unistus elada rannabungalos otse mererannal ning pärastlõunati võrkkiiges lebades raamatut lugeda. Mitte et Taol seda ei saaks, saab, aga meile jäi see kättesaamatuks peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, neid kohti, mille bungalod ei asuks mäe otsas, on piiratud hulgal ja väikeste lastega mäe otsas ei ela. Teiseks, hinna ja kvaliteedi suhe oli Taol kuidagi väga paigast ära. Ilmselt on majutusi võrreldes turistide hulgaga piisavalt vähe, et nad saavad ka kopitavate ehhki mererannas olevate pugerike eest hinda küsida. Lisaks on väikesaarel elu üldse kallim (seda juba nii vee, elektri kui prügimajanduse hindade tõttu). Loomulikult on väärtus juba seegi,  kui saad elada otse mererannal, aga enamus bungaloid olid meie pere jaoks väikesed ja nendegi eest küsiti liiga roppu hinda. Ainuke, mille leidsime, ja mille eest küsiti vastuvõetavat raha (ning mis asus siiski rannast sadakond meetrit kerge künka otsas) oli otse ehitustandri kõrval (sellest ka hind poole võrra alla ehk meile vastuvõetavaks muutus). Nii kui Phangani majutused lahti lõin, avanes hoopis teine maailm.

Lisaks väsitasid meid Taol ära ka miljonid sääsed (keda kohtab pea päev läbi) ja kärbsed. Midagi pole teha, kus lokkab rohkem loodust, seal tungib see loodus ka rohkem tuppa. Ja me tundsime, et oleme oma isu sel saarel täis elanud, olime päris palju ringi sõitnud, parimad kohad läbi snorgeldanud, parimad söögikohad järele proovinud. Kui veel Tao kohta midagi öelda, siis niipalju, et kuigi metsikuid paiku, kuhu teed ei vii või on väga raskesti läbitavad, on seal veel palju, on turistidehord  ka üsna suur. Sairees näiteks on tänavad peamiselt täis noori sukeldujaid ja pidutsejaid. Kus kohalikud elavad ja söövad, seda ma ei tea. Ka Tai toidukohtades sõid valged. Ühesõnaga, Tai eluga sinna tutvuma sõita ei maksa. Liiga väike saar ja liiga palju turiste, turism neelab kohaliku elu alla. Võib olla sellepärast olid sealsed teenindajad võrreldes varasemaga kuidagi ebasõbralikud (ehk ei naeratanud ega vaadanud tihti otsagi), välja arvatud lastega, kellega oldi tavapäraselt ülivoolavalt nunnu. Samas, farangide (ehk valgete) osakaalu tõttu oli seal palju meile tuttavat läänelikku just toidukohtade mõttes ja ilmselt sõime seal oma senise reisi parimad toidud.  

Tänasest siis kolm ööd Phanganil (lükkasime Samuile mineku ühe päeva võrra edasi, sest mis seal Chawengis ikka niiväga teha) ja esmamulje põhjal tundub, et meil on siin senise aja luksim elamine. Tõesti mererannal, kena puhas ja mitte kusagilt hallitav ega kopitav (siinkandis haruldane, tean ise, kui raske on siin hallitust eemal hoida) maitseka kujundusega perebungalo. Sees lausa kaks suurt voodit, ees avar terrass, mille trepiosa on väikse väravaga suletav niiet lapsed alla ei pudeneks. Terassil võrkkiik, suur lavats tai madratsitega, laud ja toolid. Kohe maja kõrval hea toiduga resto, kus asub ka kena väike raamatukogu ning lisaks merele ka bassein (Herta kindel eelistus merele kui asi ujumist puudutab).  Ja mis veel peamine, Herta palveid on kuulda võetud, kõrvalbungalos elab temast vaid täpselt nädal noorem ingellike blondide lokkidega rootslanna Emma, kes kohe suur huviline oli. Üldse on siin kokku vaid 14 bungalot ja koht tundub olevat pereparadiis, lastega peresid palju. Ja siin on mõeldud sellele, et lastega oleks mugav, näiteks on lastele oma hommikusöögimenüü ja saab isegi igati maitsvat kaerahelbeputru. Salad Hut, kui keegi peaks tahtma perega puhkama tulla. Säästumajutus ei ole, aga selle raha eest poleks Taol ligilähedastki saanud. Ja kolm viimast ööd võib ju priisata. Haad Salad ise on ilus lahesopike pehme valge liiva ja puhta selge mereveega, kus asub veel mitu majutuskohta. Kokkuvõttes, nagu taid armastavad öelda: same, same but different. On jällegi päike ja meri, aga seda ülimalt lõõgastavas ja kenas kuues.

Update paar päeva hiljem: oleme endiselt kohast vaimustatud ja täiesti mittemillegitegemise rütmi sisse elanud. Isegi söögikohtadega ei viitsi katsetada, sest kaks sammu meie bungalost on väga maitsva söögiga resto, kus on õhtuti mõnus istuda, kui lapsed kõrvalmajas magavad. Emma lahkus täna kahjuks Hiinasse, aga nagunii tundub, et Herta peab seda sõbrannatsemist veel õppima. Homme läheme hommikuse praamiga Chawengi, kus plaanis veel väike shopping, aga väike, sest kohvrid on niigi kraami täis. 

Veel mõned fotod Taolt:

Pätu sõbraliku neiuga meie hommikusöögikohast

Järjekordset smuutit luristamas, jälgi nuppu kõhul

Paadid-paadid

Lemmikkoht õhtusöögiks Sairees - Sairee Cottage´i resto

Hoolitsev õde pakub spa-protseduure

See mereannitaldrik oli nii hea, et sõime seda lausa kahel õhtul

Puhkus teel Phanganile

Herta lollitab

Koh Phanganil:

Haad Salad

Siit saab tuppa

lihtne, aga läbimõeldud

uue kodu terassil

Ja see mõnus-mõnus võrkkiik...

 

 

Salad Hut´i resto

Madu!

Pidasime siin plaani mõned viimased ööd rannaäärses bungalos veeta, siis oleme kaunimates kohtades ka nendesse sisse piilunud. Ühel taolisel pärastlõunasel jalutuskäigul nägime ühe hüti kõrval kohalikku meest midagi põrnitsemas. Uurisime ka, et millega tegu. Mees näitas näpuga põõsasse, aga me ei suutnud tükk aega aru saada, millele ta viitab. Lõpuks siis märkasime rohelist madu. Kohapeal ei saanud arugi, aga kui ma nüüd piltidelt natuke lähemalt uurin, siis see loom oli vähemalt 2 meetrit pikk, kui ta sabast sirgu tõmmata. Küsisin ka mehelt, et kas on mürgine või et kas on vähemalt väga valus kui hammustab, aga ta oli umbkeelne - andis lihtsalt žestikuleerides mõista, et madu võib hammustada. Igatahes hoidis ta ennast parajas kauguses ja pildus killustikku põõsasse, et madu minema ajada. Tegime taas mõned klõpsud...

Väike amps?

ssssssss...

Siin on ussikese pikkust natuke aimata

Vabaõhu snorgeldus ehk kui tänamatud võivad lapsed olla

Oleme nüüd siis nädalakese Koh Taol ehk kilpkonnasaarel olnud ja mina olen peaaegu igas rannas snorgeldamas käinud ja Jaanika on ka hetkel päevasel tripil ümber saare, et parimates kohtades avamerel snorgeldada. Eks tema reportaaž tuleb võib-olla siis hiljem. Aga eile hommikul viisime ka lapsed ühte väha eraldatud lahesoppi, kus kalad on ise juba nii uudishimulikud, et ujuvad kohale niipea kui jalgupidi vette ronid. Kogu hommik oli laste mõistes katastroof, kuna öösel magati ilmselt liiga vähe ja hommikul oli suur jonnituju. No olgu, elab üle. Kohale sai ka nii, et peale motikasõitu pidi umbes 300 m mäest alla ja üles ja alla kõndima. Siis selgus, et rand on privaatne, ehk enne kella 15.00 tuleb rannasolemise eest maksta 400 bahti (olin seal ühel õhtul käinud, aga siis raha ei küsitud). No kuna sai juba sihuke vaev nähtud, siis maksimegi selle 10 eurot ära. Ning lõpuks kohal olles oli Herta tuju endiselt nii kehv, et vette ta ei läinudki, sest ta "kartis kalu"?! Meie tubli ujuja, kes mulle iga päev basseinis näitab, kuidas vee alla ujutakse ja veealust maailma avastatakse, lihtsalt keeldus vete minemast!! Pätu oli julgem, aga kahjuks ei suuda suud kinni hoida ja seetõttu ei saa ta ka vee all ring uudistada. Tema tegi vabaõhu snorgeldust, s.t. vaatas kalu vee peal...

Kokkuvõttes sai jälle tõestatud fakt, et laste pärast ei tasu küll kunagi eriliselt pingutama, nende pärast võinuks vabalt hotelli basseinis sulistada ja kuivanud leherisust ämbris suppi keeta. Läbi ussi m***i kuhugi superranda sõita ja läbi dšungli ronida ning üle kalju turnida selleks, et laste jonni ja hala kuulata? No tänan, ei!

Üleval vasakus nurgas on näha emmet snorkimas

Kohalik rumm

Veel Samuil olles võtsime Lauri ja Rainiga ette kohaliku rummivabriku külastuse. Naised jäid lõuna ajal lastega koju ja me sõitsime mitte just kõige suuremate ootustega kohale. Aga kokkuvõttes jäin mina selle väikse tripiga küll rahule. Tasuks ka kaks kaasaostetud pudelit rummi.

Aga rummist. Tegijateks prantsuse-tai pere, kes on Euroopast seadmed kohale vedanud ja teeb puhast põllumajanduslikku rummi (rhum agricole). See tähendab, et kui tööstuslikult kasutataks suhkruroogu suhkru tegemiseks ja alles jäägid on rummi tooraineks, siis siin aetakse seda puskarit otse suhkruroost. Mujal maailmas tehakse rummi sarnaselt Martinique'il, Guadeloupe'il ja muudel prantsuse mõjudega Kariibi saartel On väidetavalt aromaatsem ja maitsvam. Mina ei oska seda kuidagi kommenteerida, kuna vabariigi aastapäeva õllede pimetest näitas, et minu kohalikuks lemmikõlleks osutus maitse poolest Leo, mida ma sisimas vihkan, kuna tal on üsna liisunud järelmaitse. Aga rummi juurde tagasi. Tootmist alustati alles 2003, seega mingeid vanu häid aastakäike pole olemas. 4 aastast kutsuvad nad juba ise V.S.O.P ja 6-aastane on X.O. No ostsin kojuviimiseks X.O. ja hakkan tulevasi külalisi sellega ninapidi vedama. Tegelt pean ostma ka mujal samamoodi tehtud põllumajandusliku rummi juurde, siis hea võrrelda.

Janoh ärist - volüüm on neil seal ikkagi nii väike, et kuskil mujal müümas neid ei ole. Samas turistidelt võetav maitsmistasu + krõbe pudelihind on piisavad, et vabrik tööl hoida. 330ml pudel maksis 300 bahti ehk 7,5€ ja 0,5l X.O oli 1200 bahti ehk 30€. Pole paha...

Maitsmiseks on saadaval laimi-, kookospähkli-, ananassi-, apelsinimaitselist ja naturaalset rummi

X.O. maitsmislauake

Iga huviline saab ise lugeda, millega tegu

 

Heatujuline ja õnnelik mekkija

Tai võrkpall ehk takraw

Ühel päeval randa minnes sattusin peale kohalikule võrkpalliväljakule, aga seal mängiti seda mängu hoopis jalaga. Üks turist oli ka punti võetud ja oli näha, et valge mees on ikka aeglane. Internetist uurides selgus, et mängu nimeks on takraw ja see on kohalike hulgas väga populaarne. Mäng kolm-kolme vastu, kolm puudet kokku ja eesmärk siis pall jalga ja pead kasutades vastase poolele maha saada. Lihtne onju... Tegin mõned videod ka.

Nüüd üks korralik löök ka

Sellele vastab valge mees -

Ja viimane klipp tolmuselt kiigeväljakult

Ja lõpetuseks Youtubist videonäide, kuidas profid seda mängu mängivad.

Läksime puhkusele!

Nüüd, kus Mailis-Lauri ja Kerli-Rain oma peredega on erinevatel perekondlikel ja enesetäienduslikel eesmärkidel pidanud veel talvisesse Eestisse tagasi minema, on meil jäänud veel paar nädalat Tai üha kuumemaks muutuva päikese all peesitada. Ja kui seni elasime siiski üsna tavapärast elu, kuhu kuulus Eestiga võrreldes vaid rohkem päikest, mere- ja basseinivett (ja vähem töölkäimist), siis paar viimast nädalat otsustasime veeta puhkusel Samuist veel väiksemal Koh Tao saarel (kilpkonnasaar, kunagi siinkandis ohtralt leidunud kilpkonnade tõttu, kes nüüd turistide pärast on pidanud vaiksemaid kante elukohaks otsima). Päris oma kodu meil siin pole, oleme turistid hotellis.

Koh Tao on tegelikult sukeldujate saar, dive shop´e on siin iga paari meetri järel. Aga ta on ka muidu noorte, hipilike ja muretute mängumaa. Siiski kohtab ka lastega peresid. Palju on Põhja-Euroopast pärit rahvast: rootslasi, hollandlasi, taanlasi, belglasi, soomlasi jne ja ühel vaiksel väiksel rannal õnnestus meil esimest korda Tais veedetud aja jooksul ka ühe Eesti pere otsa joosta. Samuil seevastu oli kordades rohkem venelasi (siin olen 3 päeva jooksul kohanud vaid üht paarikest) ja sellist töölisklassi kesk-eurooplast, kelle poolt keha katvad tätoveeringud ja selga päevitatud maika annavad tunnistust, et tegu pole kõige kirkamate kriitidega. Taol on seevastu palju mõnusalt boheemlaslikke ja loomingulisi tüüpe (palju väiksemate tätokatega :)). Õhustik ja olemine on täiesti teised ja seda ka saare enda mõttes. Kui Samui reklaamib end paradiisisaarena, siis Tao on sellele mõistele siiski sammuvõrra lähemal. Õhustik on siin väga muretu ja chill ning on tavaline, et peamiseks riietusesemeks on päev läbi bikiinid (kui, siis vaid sarong peale seotud) ja ujumispüksid ning paljud käivad ka küla vahel paljajalu. Ja mis veel, ilmselt jällegi Euroopa mõjutusel mõeldakse siin palju enam sellele, et paradiisist midagi peale turistidevoogu ka alles jääks. Üritatakse kaitsta nii mereelu kui hoida saare puhtust korraldades koristustalguid ning sorteerides prügi. Samuil oli raske leida avalikke prügikaste, siin saab isegi prügi sorteerida ja aegajalt jooksed otsa mõnele üleskutsele elada vähemsaastavat elu.Teisalt käib ka siin vilgas ehitustegevus ja võib arvata, et see tähendab üha enam turiste.

Meie elame kõige popima ja pikima liivaranna ääres Sairee külas. See on mõnusa fiilinguga koht, kus palju väiksema liikluse ja rannapromenaadi tõttu on ka lastega hea jalutada ja kus on palju toredaid kohvikuid ja muid söögikohti ning õhtul võrreldes koduse Fisherman Village´iga oluliselt elavam pubielu.  Huvitaval kombel saab siin palju paremas valikus ja suuremat maitseelamust pakkuvamat Euroopa kööki kui Samuil see igapäevaselt kättesaadav oli. Seda ilmselgelt siin elavate eurooplaste niiditõmbamise tõttu.  Näiteks sõime sakslanna hallatavas kohas nimega Taste of Home fantastilist kodust guljašši, kartulisalatit tõesti maitsvate vorstikestega ning kebabi-köftet. Rannas on väga popid sellised söögikohad, kus suurel lahtisel terrassil on madalad lauakesed, mille ümber kolmnurksed Tai lebotamispadjad (huvitaval kombel Samuil neid niiväga polnud). Ideaalsed kohad lastega einestamiseks ja päikeseloojangu jälgimiseks (samal ajal, kui lapsed mööda restot üksteist taga ajavad ja üle maja häälekad on).

Džungliveerel elanuna ja igale poole vaid autoga liikununa on suureks plussiks seegi, et kõik on käe-jala juures ja igale poole saab minna jala. Kaheks päevaks võtsime siiski ka rolleri, et mõnda kaugemat randa avastada, aga kuna Tao on väga mägine, siis päris igale poole sellega ei saa. Ilmselt peame lahtede vahel seiklemiseks kasutama poppi veetaksot, milleks on Tai pikasabalised paadid, kuhu mingi veider lipp-lipi ja lapp-lapi peal mootor on külge poogitud. 

Kui algul oli mõte olla siin kuni nädalake ning siis ka Samui ja Tao vahele jääval Koh Phanganil aega veeta, siis praeguseks on meil siin niigi hea ja kuhugi enam enne kojusõitu seigelda ei viitsi.
Kui miski meile väljakutseid pakub, siis hetkel on see ühes hotellitoas öökulli ja lõokese pidamine, seetõttu oleme ilmselt ehk keskmisest veidi väsinumad vahel, aga siis ongi hea siestat pidada, sest üllatavalt kuumaks on ilm end kerinud. Õhus on tunda, et varsti saabub aasta palavaim aeg, aprill-mai. Nüüd on küll nii, et seni kui päike väljas, armu ei anta. Ka õhtune loojangueelne neljast-kuueni mõnus soe aga mitte palav aeg on läinud mis läinud ja higi voolab, kuni päike kukub.

küpsepart mango-tšillisalsaga ja vana hea praetud riis kanaga

Blue Wind Sairee rannas. Siia maandume juba hommikul, vahepeal üks smuuti, siis lõunasöök,  seejärel 3 minutit kõndi ja koju tuttu.

Sairee rand ja veetaksod

Veel sama teise nurga alt

Blue Wind veidi kaugemalt

Kõik, mis kilpkonnadest saarel järele on jäänud