Oleme nüüd siis nädalakese Koh Taol ehk kilpkonnasaarel olnud ja mina olen peaaegu igas rannas snorgeldamas käinud ja Jaanika on ka hetkel päevasel tripil ümber saare, et parimates kohtades avamerel snorgeldada. Eks tema reportaaž tuleb võib-olla siis hiljem. Aga eile hommikul viisime ka lapsed ühte väha eraldatud lahesoppi, kus kalad on ise juba nii uudishimulikud, et ujuvad kohale niipea kui jalgupidi vette ronid. Kogu hommik oli laste mõistes katastroof, kuna öösel magati ilmselt liiga vähe ja hommikul oli suur jonnituju. No olgu, elab üle. Kohale sai ka nii, et peale motikasõitu pidi umbes 300 m mäest alla ja üles ja alla kõndima. Siis selgus, et rand on privaatne, ehk enne kella 15.00 tuleb rannasolemise eest maksta 400 bahti (olin seal ühel õhtul käinud, aga siis raha ei küsitud). No kuna sai juba sihuke vaev nähtud, siis maksimegi selle 10 eurot ära. Ning lõpuks kohal olles oli Herta tuju endiselt nii kehv, et vette ta ei läinudki, sest ta "kartis kalu"?! Meie tubli ujuja, kes mulle iga päev basseinis näitab, kuidas vee alla ujutakse ja veealust maailma avastatakse, lihtsalt keeldus vete minemast!! Pätu oli julgem, aga kahjuks ei suuda suud kinni hoida ja seetõttu ei saa ta ka vee all ring uudistada. Tema tegi vabaõhu snorgeldust, s.t. vaatas kalu vee peal...
Kokkuvõttes sai jälle tõestatud fakt, et laste pärast ei tasu küll kunagi eriliselt pingutama, nende pärast võinuks vabalt hotelli basseinis sulistada ja kuivanud leherisust ämbris suppi keeta. Läbi ussi m***i kuhugi superranda sõita ja läbi dšungli ronida ning üle kalju turnida selleks, et laste jonni ja hala kuulata? No tänan, ei!
 |
| Üleval vasakus nurgas on näha emmet snorkimas |
No comments:
Post a Comment